20.12.2015

Tavaliselt on pühapäev see päev, kus hommikul ei ole kuhugile kiiret ja võib rahulikult võtta. See kord on hommikul kella peale minek ja seega tuli kiiremini liigutada. Seda enam, et ma tahtsin mitu asja enne ära teha. Peeter tõi eile töölt riided kaasa, mis oli vaja ära pesta. Hea küll seda tegi masin, aga sisse pidin pesu ikka ise panema ja samuti kuivama. Lisaks tegin uue koguse piparkoogitainast, kuna tahan homme kooli piparkooke saata. Tainas tuli seekord palju paremini välja ja maitse oli hoopis teine. Huvitav oli see, et tainas jäi suhteliselt hele. Ma olen mitu korda mõelnud, kuidas saab heleda taina ja palun väga täna õnnestus. Peale selle oli vaja hommikusöök teha ja midagi söömiseks kaasa võtta. Marlen on meil ju liikuv nälg ja temaga peab alati midagi süüa kaasas olema. Peagi oli kell nii palju, et tuli linna laste jooksu võistlusele minna. Meie lapsed käivad kergejõustiku trennis ja sealt kaudu kutsuti neid osalema. Ma arvasin küll, et nad ei ole huvitatud sinna minemisest, aga läks vastupidi. Kohale jõudes ei olnud meie külast kedagi näha ja nii me tutvusime olukorraga. Kõigepealt tuli kirja panna, et laps on kohal ja seejärel anti stardinumber. Sellel ajal, kui mina lastele numbreid küsisin tuli nende juhedaja ka ja hakkas numbreid küsima. Järgmisena tuli oodata, kuni laste järg kätte jõuab. Joosti sünniaastate järgi, Marlen gruppis 2006-2007, Gregor 2008-2009, poisid-tüdrukud eraldi. Marlen pidi jooksma 1000 ja Gregor 500 meetrit. Ma ei usu, et Marlen oleks enne nii pikka maad pidanud järjest jooksma. Kuid ta sai sellega hakkama, esimeseks ei tulnud, aga viimaseks ka ei jäänud. Gregoril sama tulemus. Ühesõnaga tuleb lapsi jooksma harjutada. Olgem ausad tähtis ei ole võit, vaid osavõtta. Minu meelest on tore, et lastele selliseid üritusi korraldatakse. Muidu istutakse kodus diivanil ja süüakse, nii vähemalt liigutakse. Jah, see liikumine kuluks mulle samuti ära. Olengi viimasel ajal laisaks läinud, kuid vahel natukene võib. Uuele aastal hakkan jälle sportide tegelema, kuna kevad ei ole enam kaugel. Kõik lapsed said tüki kooki, pudeli vett ja mahla. Lisaks kott-pudeli, kuhu saab vett sisse panna ja kaasa võtta. Peale seda sai poest läbi käidud ja veel paar asja ostetud. Peab selle poes käimise ära lõpetama. Õnneks tulevad pühad ja, siis on kõik kohad kinni. Enne pühi ju võib head-paremat endale lubada. Lõpude lõpuks elame ju ükskord. Lapsed leidsid, et nemad surfavad netis ja nii ma piparkooke tegema läksin. Mõtlesin, et olen kaval või, siis laisk ja kasutan taina rullimiseks pastamasinat. Endale lihtsam on kõik piparkoogid tulevad ühe paksusega. Paraku tuleb pastamasinast kitsas riba ja nii oli ees suur töö. Peeter tuli appi ja tema tegeles taina läbiajamisega ja mina tegin kujundeid. Lõpuks sai küpsetamisega tegelema hakata ja tuba sai head lõhna täis. Kuna meil siin piparkoogitainast ja glasuuri ei müüda, siis tuleb kõik asjad ise teha. Ma ei ole enne ise glasuuri teinud ja seega oli see minu jaoks midagi uut. Ma ei olnud kindel, kas see mul välja tuleb. Vaatasin retsepti ja hakkasin valmistama ja uskumatul kombel tuligi välja. Seejärel oli aeg prits välja võtta ja kaunistama hakata. Vot see viimane ei ole minu jaoks mõeldud töö, ma ei oska seda üldse. Lõpuks jõudsime üldse järeldusele, et piparkoogid lähevad kooli teisipäeval. Homme viib Gregor kooli kooki, kuid hakkasime mõtlema, et üheks päevaks saaks liiga palju. Lisaks ei taha me, et kook koju tagasi tuleks st. tore oleks, kui see koolis ära söödaks. Teisipäev on viimane koolipäev see aasta ja see oleks ilus lõpetada piparkookide söömisega.