10.12.2015

Täiesti tavaline hommik oma tavaliste tegemisteg. Tulin koos teiste emadega koolist kodu poole ja nemad kutsustid mind endiga baari kaasa. Kuna mul oli kodus tegemist, siis põhjendasin, miks mul ei ole võimalik minna. Ei saa mina sellest siinsest baaris käimisest aru. Hommikukohvi minnakse baari jooma ja peale lõunat samamoodi. Paraku puudub minus baaris käimise geen. Ma võin sama hästi kodus kohvi juua ja vajadusel teised hoopis enda juurde jooma kutsuda. Sain järjekordse vaiba valmis ja mõtlesin, et vaja materjali juurde. Pidasin plaani, et lasen Peetril peale tööd ostma minna. Kuid enne oli vaja esimene rida üles arutada. Kui ma esimest rida tegin, siis ühes kohas oli materjal liig paks, aga ma ei taibanud seda peenemaks lõigata. Arutamise tulemus oli see, et mul ei õnnestu uuesti serva korda teha ja seega tuleb kõik üles arutada. Nojah, mis teha kui pea ei võta. Kuid pole hullu, mõned päevad ja vaipa on jälle valmis. Õhtul väljas olles suutsin ma endale hulgim lapsi hankida. Kõigepealt vaatasin enda omasid, siis hoiulaps, seejärel Marleni 2 sõbrannat ja Gregori sõber. Ma peaks oma lasteaia varsti avama. Gregor mängis poistega jalgpalli, kui ta kukkus ja lõi pea vastu pingi serva ära. Võtsin tal mütsi peast ja vaatasin, et pea on verine. Lähemal vaatlusel selgus, et pisike kriim on peas ja sealt immitseb verd. Võtsin paberi ja pühkisin verd, kui eemal olnud emad küsisid kas tuleb verd. Vastasin jaatavalt ja seejärel olid nad kiirelt meie juures ja vaatasid samuti kriimustust. Üks ütles, et lähem apteeki las apteeker vaatab üle, äkki on vaja õmmelda. Ma ei hakanud vastuvaidlema ja nii me apteeki läksime. Ülejäänud lapsed jäid ühe teise ema valvata. Apteeker vaatas ja ütles, et õmmelda ei ole vaja, kuna pole midagi hullu, sellest sain ma ise ka aru. Kuid ütles, et pean jälgima last, kui ta muutub loiuks või oksendab tuleb kohe kiirabisse minna. Selge. Lisaks tegi ta Gregori kriimu puhtaks ja soovitas jääd peale panna. Mingi aeg oli Gregor meie juures, aga hiljem läks tal meelest, et enne õnnetus juhtus ja mängis edasi. Hiljem tuli naabrinaine oma lastega ja Gregor tahtis beebiga jalutada ja kutsus mind kaasa. Ja, siis tuli ta üldse uudisega lagedale. Nimelt teatas Gregor, et tema tahab beebit. Küsisin ta käest, mida ta selle beebiga peale hakkab. Gregor ütles, et mina pean beebile süüa andma ja tema hakkab jalutama. Njah. Mina omakorda küsisin, mis siis saab kui beebi kisama hakkab. Selle peale ütles Gregor, et tema ju ei kisanud palju. Eks ole, eriti nutikas laps. Nojah ta lõi ju enne pea ära, eks sealt need tarkused tulevad. Kuid ütlesin talle, et meie majja ei tule enam ühtgi beebit. Mu käest on siin korduvalt küsitud, kas ma ei taha veel ühte last. Ausõna ei taha. Ma olen rahul sellega, et meil on piisavlt suured lapsed, kes saavad vajadusel ise endaga hakkama. Kes suudavad adekvaatselt vastata mida nad tahavad või, mis neil viga. Hakkata uuesti kogu selle titemajandusega peale ei paku mulle, ega ka Peetrile huvi. Ma olen kõigile öelnud, et mulle meeldivad väiksed lapsed, eriti võõrad. Õnneks on siin piisavalt väikseid, kellega saab vahel tegeleda. Naabrinaisele rääkisin samuti Gregori ideest ja tema arvas, et alati võib tema beebit küsida. Ütles, et tulge ja küsige, kui Gregor tahab jalutada. Vot sellised toredad inimesed elavad siin. Mõlemal lapsel oli vaja matemaatikaülesanded ära teha ja peale seda ootas meid ees vaba õhtu. Gregor tahtis youtubes videosid vaadata ja meie Marleniga vaatasime „Kättemaksukontorit“. Ja nii see järjekordne päev läbi sai.