08.12.2015

Jälle on käes püha ja seega ei pea vara ärkama, njah seda võiks keegi Gregorile ka öelda. Kindlaid plaane meil tänaseks tehtud ei olnud ja nii hakkas hommik küsimusega, mis me täna teeme. Gregor teatas, et lähme mägedesse jalutama, mille peale Marlen hakkas karjuma, et tema ei lähe. Kuna mingit head mõtet ei tulnud tuli Peeter mõttele, et lapsed panevad kirja kolm kohta, kuhu nad minna tahavad. Nii hakkasid mõlemad lapsed mõtlema ja kirjutama. Kokkuvõttes oli neil üks ühine soov kuhu minna, kuigi natukene erinevas valguses. Mõlemal oli soov minna barstu. Me isegi kaalusime seda võimalust, aga otsustasime hoopis välismaale minna. Kuigi juba eos oli arvamus, et see ei ole hea mõte. Sõit sinna kulges ilma suuremate probleemideta, sõidumeistreid oli, aga ei midagi hullu. Selle eest vastutulev rida oli pidevalt autosid täis ja liiklus kohati seisis. Meie ainukene mõte oli, et tagasi tulekuks on see ehk läbi. Meie saime kiirelt üle piiri, aga teine pool teed ootas mitme kilomeetri pikkuses järjekorras. Poodi jõudes oli kindel plaan minna mänguasjade osakonda ja seda me ka tegime. Valik oli suhteliselt sama, mis meil ainult hinnad olid odavamad. Vaatasime meie ja vaatasid lapsed. Meie tegime oma valikud ära, mis ostame ja vaatasime, mis on nö lastemaitse. Huvitav on see, et nad mõlemad vaatasid samasid asju, mis meie. Nojah, nad vaatasid muud ka, aga see ei olnud tähtis. Otsustasime, et vaatame teiste poodide pakutava valiku samuti üle ja, siis otsustame kus kohast ostame. Järgmises poes ei olnud sellised asju nagu meie tahame ja nii me kesklinna läksime. Ummik ei olnud kuhugile kadunud ja mulle tundus, et oli vale otsus kaugemale sõita. Linna poes olid hinnad hüppeliselt tõusnud nt. esimese poes vaadatud asi maksis 12.- euri rohkem. Ei ole vist kaks korda vaja mõelda kus kohast ostame. Käisime vahepeal söömas ja otsustasime esimesse poodi tagasi minna ja ostud ära teha. Ummik oli võrreldes tulekuga lühemaks jäänud, aga ei olnud kuhugile kadunud. Kohati saime mitu minutit sama kohapeal seista. Vahe peal saime teosammul edasi veereda. Parim koht oli see, kus ühes kohas saab üks rida lihtsalt otsa ja nagu ikka ei mäletanud me kumb rida see on. Meie nagu ikka olime selles vales reas ja nii tuli teise ritta vahele ronida. Sellega saime ka hakkama ja peale tankimas käimist saime poodi tagasi minna. Vaatasime uuesti asjad üle ja Peeter läks lastega teise poe otsa ja mina ostsin ära, mis vaja. Panin kõik asjad autosse ja nüüd jääb loota, et lapsed ei vaata autos pagasnikusse. Ostsime veel mõned asjad ja oligi aeg koju minema hakata. Nagu ikka läks mul hästi ja koju sain mina sõita. Tee piirini kulges teosammul ja mina arvasin, et andorra poolel on jälle üks läbisõit avatud, nagu tavaliselt. Tuli välja, et täna oli lahti kaks läbisõitu ja probleem tekkis hoopis Hispaania poolel. Jälle läks kaks rida ja äkki oli üks rida kinni ja kõik pidid ühte ritta minema. Piirivalvurid seisid ja ei teinud väljagi, et ummikud on. Peale piiri tundus korra, et saab lõpuks sõitma hakata, kuid seda ei jagunud kauaks. Suurem osa teest kulges aeglaselt, kuna täiesti lampi tekkisid seisakud. Hiljem ei olnud näha, et oleks mingi probleem olnud. Ühe tõusu peal nägin, kuidas minu ees olev auto pidurdab ja oli näha, et hoog on tal praktiliselt olematu. Vajutasin kiirelt pidurit ja lootsin, et auto jääb seisma enne, kui talle otsa sõidan. Pidurdamise ajal lendas istme alt tööriistakast mööda jalga. Auto sain pidama ja nüüd lootsin, et taguminśel õnnestub samuti pidurdamine ja tema järgi tuleval rekkal. Õnneks läks kõik hästi ja keegi kellegile otsa ei sõitnud. Pulss selle eest oli kõrgel ja kuulsin, kuidas süda taob sees. Rehve jäi sinna lõigule kõvasti maha. Kuid selle eest tuleb tõdeda, et Peeter on taaskord teinud autole väga head pidurid. Kehvade piduritega ei oleks auto seisma jäänud. Edasi sõites ilmnes, et tee peal oli avarii juhtunud ja sellest oligi äkkpidurdamine tingitud. Üks auto seisis lihtsalt keset teed. Meie mööda sõidu hetkel tal ohutuled põlesid, kas ka loetud minutid varem seda me ei tea. Lõpuks jõudsime koju ja selleks ajaks oleks pidanud lapsed juba magama minema hakkama. Kuid meil oli vaja veel süüa ja pesemas käia. Mina tegin söögi soojaks ja Peeter pesi lapsed puhtaks. Koju jõudes ootas ukse vahel kiri hoiulapse emalt, homme samal ajal, kui igapäev. Ma juba päeval mõtlesin, et ta kindlasti helistab, et öelda, mis kell hommikul. Kuid me olime teisel pool piiri ja seal mu telefon ei tööta. Käisin tema juures läbi ja hoiulapsel oli heameel mind näha. Kas see on ka homme nii seda näeme juba homme.