05.12.2015

Gregori puhul on palju palutud, et ta magaks. Öösel näiteks oli tal vaja käia ja kontrollida, kas päkapikud on midagi soki sisse toonud. Ma ei mäletagi mis öösel see oli, kui ta võttis üllatuse ära ja sõi keset ööd lihtsalt voodis ära. Hommikul leidsin sokolaadipaberi padja alt. Peab vist sokki kuhugile ära panema ja peale ärkamist kätte andma. Peeter läks nagu ikka tööle ja mina jäi lastega koju. Mis me siis tegime? Ikka tavalisi asju, lapsed leidsid aega isegi kaklemiseks. Mitte, et see kedagi enam üllatakse. Arvutit tahtsid nad samuti kasutada, aga kuna nad ei osanud käituda, siis on neil arvuti keeld. Vahel peab midagi head ka sööma ja nii ma taina kerkima panin. Lisaks tegin keedukreemi valmis ja ilmnes, et tärklis sai otsa. No üks väike sokolaadikringel sai ka tehtud. Saiad olid nagu ikka head ja kreemisaiad sai ülikiirelt otsa. Ma olin hommikust saadik kindel, et Peeter jõuab koju hilja. Seda suurem oli minu üllatus, kui ta tuli õigel ajal. Tuli välja, et nad ei hakanudki haagist kokku panema. Selle eest keevitamine oli valmis saanud ja seda nii hästi, et vajalikud kohad keevitati samuti kinni. Peeter näitas seda paarilisele ja keevitaja kutsuti tagasi. Selleks hetkeks oli paarilisel kogu sellest jamast kõrini ja ta avaldas keevitajale valjuhäälselt oma arvamust kõige kohta. Peeter näitas samuti midagi keevitajale, mis see oli valesti teinud. Ainukene mida Peeter ei märganud, et üks ülemus seisis selja taga ja naeris. Mis teha, kui keevitajad ei saa oma tööd korralikult tehtud. Peetril on vaja käru alla pärast vajalikud asjad tagasi panna, aga hetkel ei olnud mingeid torusid oma kohale panna ja seda ta seletas. Nagu Peeter ütles, siis on ainult aja küsimus, millal see raam uuesti katki läheb. Õhtul oli nagu ikka vaja käia poes ja nii see päev õhtusse sai. Täna aasta tagasi tegi Peeter oma viimase sõidu rekkajuhina. Ma ei saa jätkuvalt öelda, et mul oleks kahju, et ta sealt ära tuli. Ma võin julgelt öelda, et mul on heameel, et ta ei sõida enam. Olgem ausad tegelikult oli kogu see aeg, mist a sõitis pingeline ja raske. Nii talle, kui mulle. Ma lugesin huvipärast, mida me tegime aasta ja kaks aasta tagasi tänasel päeval. Kaks aastat tagasi olid lapsed kodus haiged, vabad päevad tulemas ja Peeter läks Pariis. Ma isegi ei saa vahel aru, kuidas ma sain hakkama või, kuidas Peeter. Ma olen täiesti kindel, et tema jaoks oli samuti raske olla eemal kodust ja perest. Päevast päeva taluda logistikute ja ülemuste etteheiteid. Kuigi jah vaadates ringi ja suheldes teistega tuleb välja, et kõigis rekkafirmades on asjad ühtemoodi. Kedagi ei huvita, kuidas juht jõuab, kõik vaid nõuavad. Kuid meie jaoks on see õnneks läbi ja tuleb olla rahul sellega, mis meil hetkel on.