26.11.2015

Juba õhtul tundsin, et ma hakkan haigeks jääma. Öösel ärkasin selle peale, et kurk oli valus ja köhima ajas. Hommikul olin enne 7 üleval ja keetsin põdrasamblateed meega. Enesetunne oli üldse puudulik ja oleks tahtnud kohe voodisse tagasi minna. Kuid enne oli vaja hommikused toimetused ära teha ja peale seda läksin ja magasin lõunani. Seejärel jõin jälle teed ja veel teed. Õhtul ei tahtnud ma seda teed enam näha ka mitte, aga enesetunne oli parem. Nagu ikka tuli peale kooli lastega väljas olla, kuigi mina oleksin eelistanud toas olla. Kuid kolme lapsega toas olla, oleks veel hullem. Väljas paistis päike, kuid puhus tuul. Üks laps tõi tuulelohe ja seda lennutati, kuni see katki läks. Meie oma ootab kodus, et keegi ta terveks teeks. Seejärel tegime jalutuskäigu valmiva rula-tõukeratta sõidu platsile. Ma ei tea, kuidas selle koha nimi peaks olema. Igatahes on plats betooniga kaetud ja seal on madalad-kõrgemad kohad kuhu saab üles-alla sõita. Ühesõnaga ei tea oska mina seda kirjeldada. Lapsed jooksid, sõitsid tõukeratastega mõndaaega seal. Mina teatasin, et endi omadele, et lähme raamatukokku, kuna külm on. Neile see sobis ja nii me sinna läksime. Marlen pidi matemaatika ülesanded ära tegema enne muidu tegevusi. Tema tegi need niuh-näuh valmis ja tulemus oli, et need on valed. Parandada ta neid ei viitsinud ja vingus, et tema tahab puhata. Lasin tal raamatuid vaadata ja ei seganud. Aeg läks, aga Marlen ei tahtnud midagi teha. Kuna mina ei tundnud ennast hästi, siis ütlesin, et lähme ära koju, Gregor tahtis samuti koju. Marlenil oli nagu ikka oma arvamus ja see ei läinud meie omaga kokku. Tema teatas, et alati ja veelkord alati peame me tegema nii nagu mina tahan. Mitte kunagi ei tee me nii nagu tema tahab. Eks ole, me oleme see nädal mitu õhtut olnud seni, kuni nemad tahavad raamatukogus. Mina pean tahtma seal igapäev olla. Kuigi jah talle millegi selgeks tegemine on raske, pigem võimatu. Koju tulles tegin endale ja Gregorile põdrasamblateed. Marlen tegi oma ülesandeid ja lõpuks sai õieti ka tehtud. Muidugi süüdistas ta mind, et mina ei oska arvutada, kuna temal oli koguaeg õieti tehtud. Küll meil on tore elu. Homme toimub koolis lõpuks pildistamine ja nagu ikka on sellega segadust, kui palju. Mõned päevad tagasi küsisin Gregori õpetaja käest, kas pildistamine on hommiku või õhtupoole. Temalt sain vastuse, et hommiku. Väga hea meile see sobib, kuna reede õhtul on lastel peale kooli trenn ja nad saavad peale lõunat teiste riietega minna. Kuid täna hakati rääkima, et hoopis õhtul tehakse pilti. Seejärel ilmnes, et Marleni klass ja vanemad teevad hommikul ja ülejäänud õhtul. Appi võiks selle peale ainult öelda. Miks ei võiks üks kord jõuda selgusele, millal tehakse. Kusjuures iga aasta on üks ja sama segadus. Meie lapsed otsisid õhtul oma riided välja ja lähevad hommikul kooli nö viisakate riietega. Eks, siis näis millal need pildid tehakse. Peeter jõudis üle pikaaja koju hilja, lapsed olid selleks ajaks pestud ja magama saadetud. Vahel lihtsalt läheb nii, et mõni töö on vaja ära teha ja vahetpole, et tööaeg on läbi.