25.11.2015

Ei saanud mina aru, miks pidi see kell nii vara helisema hakkama. Igatahes oleks tahnud veel magada, kuid ei tuli jälle uue päevaga algust teha. Peeter läks nagu ikka tööle, lapsed kooli ja mind ootas koristusaeg kodus. Ei midagi uut. Lõunaks tegin borsisuppi ja leidsin, et sinna juurde võiks kirngli samuti teha. Tainast jäin natukene järgi ja sellest tegin juusturulli-viineritega. Marlen leppis ühe klassitüdrukuga kokku, et peale kooli lähevad nad raamatukokku õppima. Minul oli plaanis õhtuks teha ahjuliha kartulitega ja nii ma need juba päeval marinaadi panin. Enne kooli minekut panin pannile ja ahju panen hiljem tööle. Peeter küsis päeval miks ma üldse ei küsi kuidas neil rotijaht läheb. Isver-susver jäi jah eile küsimata. Ma parandasin vea ja küsin. Tuli välja, et 4 tükki on nad juba kätte saanud, üks suurem, kolm väikest. Neil on plastikust puur ja üks väike, kes seal sees oli ja püüdnud välja närida. Auk oli juba korralik olnud, kui paariline oli ta põllupeale välja lasknud. Järgmine päev oli üks väike sissepääsu juures kinni jäänud. Samal ajal oli keegi juba näritud auku väljaspoolt suuremaks närinud. Sellest võib järeldada, et üks suur rott on kuskil peidus. Eks ma teine päev küsin jälle, kuidas jaht läheb. Peale kooli jäime mängukale, Marlen ei saand aru, millal klassikaaslane tuleb. Natukene hiljem tüdruk tuli ja nad läksid kahekesi raamatukokku. Meie Gregoriga jäime koos teistega välja. Peagi oli aeg nii kaugel, et Marlen pidi trenni minema ja seda me talle ütlema läksime. Gregor arvas selle peale, et tema tahab raamatukogus olla ja mina läksin hoiulapsele järgi. Viimane suutis enam vähem käituda, õnneks pidin ma teda lühikest aega hoidma. Vaatasin, kuidas Marleni klassikaaslane teeb hoolega koduseidtöid. Ma isegi ei vaadanud, kui palju Marlenil teha jäi. Marlen tuli tagasi ja võttis oma asjasd välja ja hakkas õppima. Ja, mis siis ilmnes. Tuli välja, et nad ei olnud enne midagi teinud. Vahva või mis? Nüüd püüdsid nad samuti juttu ajada, aga ma tegin selgeks, et kell on palju ja meil on vaja koju minna. Mina ise käisin vahepeal kodus ja panin praeahju tööle, sest süüa tahavad kõik pärast. Hea on elada väikses kohas, kus kõik asjad on käe-jala juures. Selle peale meenus mulle, et mingi aeg tagasi lugesin ma kuidas aru saada, kas saa elad väikses kohas. Seal oli välja toodud ca 20 punkti, mille järgi saad kindlaks teha nö oma maalelamise. Ma ei jõudnud veel poole pealegi, kui ilmnes, et ma elan ikka täitsa maal. Mis seal siis oli. Väljas ütlevad kõik tere, olenemata sellest kas tunnevad või mitte. Tead millise naabri käest saab vajadusel soola laenata. Liiklemiseks ei ole vaja autot jne. Nüüd läksin ikka täitsa teemast mööda. Viimasest ülesandest ei saanud Marlen aru ja selle peale teatas sõbranna, et tal on see samuti tegemata. Võttis oma vihiku lahti ja näitas, et tal on sinna küsimused kirjutatud. Ise lisas rõõmsa näoga juurde, et pole hullu, kui tegemata. Meil asjad nii ei käi ja tuleb ülesanded ära teha. Raamatukogus oli üks naine, kes töötab õpetajana ühes teises koolis ja soovitasin lastel tema juurde minna. Nemad võtsid oma raamatu ja läksid küsima. Natukene läks aega ja lapsed said teada, kuidas ülesanne tuleb teha. Ja peagi oli kõik tehtud ja võisime koju tulla…lõpuks. Kell oli 8 läbi ja jõudsime koju natukene enne Peetrit. Õhtusöök oli valmis ja võis sööma hakata.