24.11.2015

Täna on täiesti teistsugune päev, kui tavaliselt. Nagu ikka, kui ma pean vara ärkama ja kuhugile kella peale minema ei saa ma magada. Nii ma juba enne kella üleval olin ja oligi hea. Mul oli vaja ennast valmis panna, seejärel Peetrile söök, Gregorile võileiba kaasa teha ja Marlenile kooli asjad panna. Oh tegemist jagus, aga sain kõik õigeaegselt valmis. Seejärel äratasin Peetri ja Gregori, Marlenile panin äratuskell mängima. Gregor pani riidesse ja nii me uksest välja läksime. Autosse jõudes ilmnes, et klaasid on jääs ja seda teist hommikut järjest. Nojah, külma oli ka selle hetkel -2 kraadi. Gregor istus oma tooli, mille Peeter esiistmele tõstis. Mina panin auto käima ja läksin jääd kraapima. Kuna me elame nö soojalmaal, siis puudub meil jääkaabits. Kuid seda tööda saab edukalt teha ka plastikkaardiga. Aknad paistsid läbi ja võis sõitma hakata. Huvitav oli see, et tee oli suhteliselt tühi, hakkasime minema 7.30. Väljas läks valgeks, peagi tekkis udu ja peale tunnelit paistis päike silmaauku. Selline tee. Ma ei ole kunagi arusaanud, miks tekib vahetult enne linna jõudmist ühes kohas ummik. Täna oli täpselt samas kohas ja saime mõndaaega sama koha peal seista. Õnneks oli meil aega. Ja nagu ikka taastus ühel hetkel liiklus ja ees ei olnud näha midagi, et oleks juhtunud. Mingi aeg hiljem nägin ühede tuttavate autot meie ees. Nemad nägid meid samuti ja nii me lehvitasime. Millegipärast tundus mulle, et meil on sõit samasse kohta. Kuigi jah antud teed mööda saab ka mujale. Igatahes läksid üks hetk meie teed lahku. Mina mõtlesin selle peale, et oleks parklas ainult vabu kohti. Jõudsime parklasse ja saime auto pargitud. Nüüd tuli veel õigesse kohta jõuda. Ka sellega saime hakkama ja nii me ootama hakkasime. Vahel peal nägime samas koridoris tuttavaid ja sai nendega räägitud. Aeg läks vähemalt kiiremini. Kokku saime ukse taga oodata tund aega. Mulle hakkas tunduma, et meid ei kutsutagi sisse. Mulle tundub, et siin on normalne, et pead arsti ukse taga ootama. Gregor kutsuti nö kontrolli (kes teab miks see teab). Kunagi võib olla ma räägin sellest kõigest pikemalt. Kui eelmine nädal helistati ja öeldi, et peame arsti juurde minema, siis olin kindel mida nad mulle rääkima hakkavad. Seekord läksime üldse uue arsti juurde ja suur oli minu üllatus, kui ta ei hakanudki oma arusaama mulle peale suruma. Ühesõnaga on vähemalt hetkel tal sama nägemus asjast nagu meil. Gregor pidi andma analüüsid ja millagi peame tagasi minema. Selleks, et analüüse anda saadeti meid nö registreerima. Millegipärast suunati meid korduvalt teistesse kohtadesse ja nii ma mööda haiglat ringi ratast käisime. Lõpuks õnnestus meil saada paber analüüside jaoks ja peagi olid need antud ja saime tuleme tulla. Parklas õnnestus ära maksta ja oma auto üles leida. Selle eest välja sõit võttis terve igaviku aega. Suurimaks probleemiks väljasõites on see, et tuleb teha vasakpööre, aga paremalt tulevad pidevalt autod. Siin on ju kõik „viisakad“ autojuhid ja ei suuda vahele keerata. Lisaks sellele on enne välja pööret vaja tõusust üles saada. Mina ei hakanud parkimispileti sisestamisega üldse kiirustama ja jäin ootama, kuna eelmised minema saavad. Kuigi jah lõpuks võttis eelneval autol minema minek aega ja ma jõudsin samuti tõusu peale. Igatahes hakkas eelnev auto kohalt liikuma ja Gregor ehmatas tekkinud heli peal. Auto vajus tagasi, kummid krigisesid ja auto tegid kohutavat häält. Mina andekas nagu ma olen panin käsipiduri peale ja läksin tagasi vajumata ja helisid tekitamata kohalt ära. Kusjuures ma ei oleks saanudki tagasi vajuda, kuna üks geenius parkis mulle kohe taha. Hullumaja. Kuna kell oli palju, siis võtsime suuna kodupoole. Teepeal käisime toidupoest läbi ja läksime Peetrile järgi. Peeter leppis eile paarilisega kokku, et see võtab ta hommikul auto peale. Mõlemad olid õigeaegselt kohal ja nii sai Peeter tööle. Kui ma ei oleks tagasi jõudnud, siis oleks saanud Peeter firmaautoga koju tulla. Kuid hiljem taipas ta, et ta ei oleks saanud seda teha, kuna load unustas ta oma autosse. Ta ütles seda ka paarilisele ja viimane oli nõus ta koju tooma. Marlen oli täna esimest korda kodus nii, et pidi ise hakkama saama. Kella peale ütles ta, et see oli nii kõvasti helisenud, et ta oleks peaaegu püksi lasknud. Söögi sai ta ise kätte, samuti hakbad pestud ja riidesse. Toast oli samuti õigeaegselt välja saanud. Lõunaajal tuli Marlen ise koju ja, kui meie tulime vaatas telekat. Nagu ta ise ütles oli tal natukene igav olnud. Kõik asjad olid omakohal ja midagi hullu ei olnud juhtunud. Nii, et saab teinekordki ta vajadusel üksi koju jätta. Peale siestat läksid lapsed kooli ja Peeter tööle. Mina sain enne õhtut pool tundi vaikust ja rahu. Kooli lastele järgi minnes oli hoiulaps pettunud, et ta peab jälle minuga olema. Tema jutust sain ma aru, et ema oli tal lubanud sama lapse juures õhtul ka olla, kus ta hommikul oli. Kas tegelikult ka ema nii ütles seda ma ei usu, kuna ütlesin talle, et õhtul saan ise hoida ja ema tõi toidukoti meile. Ju, siis laps ise arvas, et saab õhtul ka külas olla. See oli tema esimene vingumise põhjus. Teiseks müüdi koolis mingeid raamatuid ja tema tahtis samuti osta. Ütlesin talle, et mul ei ole raha, mille peale ütles (käsutas) laps, et mine koju ja too. Tere hommikust! Seletasin talle, et mina ei hakka talle midagi ostma, küll ema ostab kui vaja. Oh jah selle peale oli kisa pikalt ja laps läksnurga taha ja kurtis kõigile, kuidas tema tahab raamatuid. Lõpuks tuli üks inimene, kes oli mingit moodi nende raamatutega soetud ja pakkus mulle, et annab lapsele ühe raamatu. Neil olid mingid tasuta raamatud. Selle peale ütlesin mina talle, et kui ta praegu midagi annab, siis laps arvab, et piisab jonnist ja ta saab, mis tahab. Antud isik leidis, et see on hea põhjus ja üldse pidavat ma hea ema olema. Öelgu seda minu lastele. Ütlesin talle, et antud laps ei ole minu. Pikapeale laps rahunes ja tuli teiste juurde mängima. Lõpuks leidis ta aega söömiseks ja sealt tuli kohe järgmine probleem. Nimelt võttis ta jogurtitopsilt kile pealt ja viskas selle maha. Palusin tal korduvalt see üles võtta ja prügikasti visata. Tema ei teinud sellest välja ja ütles, et Gregori oma on see. Eks ole, meie lapsed ei söö väljas jogurtit. Marlen ja Gregor ütlesid talle samuti, et praht tuleb prügikasti panna, aga hoiulaps ei teinud sellest välja. Palju aega läks mööda, aga lõpuks jõudis hoiulaps nii kaugele, et viskas prahi selleks ettenähtud kohta. Peagi tuli ta ema ja ütlesin talle samuti, et ta laps ei kuula täna üldse. Ema vaatas selleise näoga nagu mina oleks kõiges süüdi. Krt mul käib see pere juba täiega närvidele. Peagi soovitan neil uus hoidja otsida. Meie lapsed tahtsid raamatukokku minna ja nii me ka tegime. Marlen tahtis seal õppida, kuigi kohale jõudes oleks ta tahtnud teistega mängida. Kuid ei vajalikud asjad kõigepealt ja need sai üllatavalt kiirelt ja korralikult tehtud. Seejärel oli aega raamatuid vaadata ja teistega mängida. Koju jõudsime natukene enne Peetrit. Mõtlesin juba tulles, et väljas on jahe ja panen lastetubades radikad sisse. Tuppa jõudes otsustasin elutoas samuti radika tööle panna. Peagi oli õhk kuiv ja toas palju parem.