11.11.2015

Vaatasin enne seitset kella ja tundsin, et uni on läinud ja saan tunnikese voodis keerutada. Järgmine kord tegin silmad lahti ja tundsin ennast välja puhanuna. Kell ei olnud veel helisenud ja seda vaadates ilmnes, et kell on 8.36. Mis omakord tähendas, et me oleme sisse maganud. Tulin voodist välja ja vaatasin teist kell, et äkki minu kell on lihtsalt vale. Kuid ei olnud. Seega minu kell ei helisenud ja me magasime sisse. Kiirelt ajasin Peetri üles ja tegin talle selgeks, mis juhtunud. Ise jooksin kööki panin kohvimasina tööle ja hakkasin Peetrile võileibu kaasa tegema. Kuna kell on palju ja Peeter on tööle hiljaks jäänud, siis pole aega kodus süüa. Seejärel meenus mulle, et lapsed tuleb ka üles ajada. Jooksin nende tubade poole ja hüüdsin äratus, me magasime sisse. Läksin Marleni tuppa, et tõmban aknakatte eest ära. Kuid ma unustasin, et Marleni toas on ohtlik käia ja nii ma mingi asja otsa astusin. Oh, kus oleks tahtnud paar vingemat sõna öelda. Eile õhtul ütlesin Marlenile, et hommikul peab tuba korda saama, muidu viskan kõik asjad ära. Kuna me magasime sisse, siis sai Marlen ajapikendust lõunani. Peeter võttis oma asjad ja kihutas tööle. Lõuna ajal küsisin kas paariline oli pahane, et ta hiljaks jäi. Paariline oli küsinud, mis juhtus ja vastuse peale oli lihtsalt naernud. Ma olen enne öelnud, et mu telefonikell ei helise alati. Kuid nüüd on mitu vaba päeva olnud ja tegemist oli piisavalt ja seega olen ma väsinud ja ei ärganud ise. Üldse võib öelda, et minu suureks õudus ünenäoks ongi sisse magamine. Lapsed said kiirelt söödud, riidesse ja hambad pestud. Marlen pesi hambaid, kui ütlesin talle, et minuti pärast peate juba toast välja minema. Kiire loputus, silmad puhtaks ja minema. Kogu selle segaduse keskel ei olnud mul aega ennast riidesse panna ja neid kooli saata. Kui kõik olid läinud hakkasin mina koristama. Pole juba mitu päeva seda teinud, esiteks polnud kodus ja teiseks polnud aega. Ainukene koht, mis jäi tegemata oli Marleni tuba. Lapsed tulid koolist ja mina läksin kööki süüa tegema. Mul oli plaanis paneerida liha, see kiirlt pannil pruunistada ja ahju panna. Samal ajal, kui ma seda kõike tegin tuli Marlen ja teatas, et ta leidis eile kaduma läinud ülesande üles. Tore ju, oli kuskil õpiku vahel olnud. Kärgmiseks teatas, et tal on vaja kohe arvutist asju otsida ja ma pean arvuti käima panema. Palusin tal natukene oodata, kuni liha praetud, mis Marlenile loomulikult ei sobinud. Marlen läks oma tuppa ja peagi tuli ta tagasi ja esines järgmise avaldusega. Nimelt tema seda ülesannet ei tee ja koolis ütleb õpetajale, et tema ei lubatud arvutit kasutada. Mis saa kostad või, kus saa pistad. Ei aidanud ühtegipidi temaga rääkimine ja lõpuks teatas, et isa tuleb koju ja seletab sulle, et ülesanne on vaja ära teha. Selle peale läks Marlen oma tuppa ja enam välja ei tulnud. Hiljem tegin talle arvuti lahti ja ta hakkas otsima. Tal oli vaja sõnade sünonüüme otsida. Osasid ta ei leidnud ja me proovisime teda nö oma mõistusega juhendada ja aidata. Kus saa sellega, et meie tarkus oleks kuhugile sobinud. Igatahes pidi ta koolis õpetaja käest sõnaraamatu küsima ja mõned puuduolevad sõnad vaatama. Oh seda iseloomu. Õhtul olime nagu ikka õues, kuni Marlen läks trenni ja meie Gregori tema sõbra juurde. Kõigepealt viisin Marlen kohale, kuna üksi ei saa jälle käia. Nimelt paar küla eemal kutsus üks autojuht lapsi oma autosse. Mida t aneile lubas seda ma ei tea. Keegi tema autosse õnneks ei läinud ja seega midagi ei juhtunud. Juhtumist teavitati politseid ja lapsevanematel kästi lastel silma peal hoida. No vot nii palju, siis rahulikus elust. Gregori sõbra ema lõikas mul juukseid. Tavaliselt teen ma seda Eestis käies, aga seekord ei olnud aeg. Kuid suvi koos ja päikse ja veega tegid oma töö ja otsad olid põlenud. Nüüd sain uue lõikuse ja ei pea seekord kohaliku juuksuri juurde minema. Koju jõudes pidi Marlen kiirelt õppima hakkama. Ise ta nagu ikka sellest vaimustatud ei olnud, kuid sai aru, et kell on palju ja tegi mis vaja ära.