05.11.2015

Ikka ja jälle tuli hommik liiga vara. Tänase hommiku positiive külg on see, et hoiulaps tuleb hiljem. Tavalised toimetused tuli sellegipoolest teha ja nii sai peagi kohvi (cappuccinot) juua. Marlenil ärkamisega kiiret ei olnud, ju ta on ikka pahane mõtlesin. Lõpuks tuli ta kööki ja teatas esimese asjana, et tema tahab magusat, selge ööga pole midagi muutunud. Soovitasin tal süüa helbeid, mis on magusad. Ostsime poes käies helbeid, aga lugeda ei taibanud, kui palju seal suhkrut on. Sõin mina neid üks päev ja tunne oli selline nagu sööks suhkurtoosi tühjaks. Vaatasin paki pealt, et 100 grammis on 25 grammi suhkrut. Marlen teatas, et tema neid ei taha, kuna need ei ole magusad. Gregor selle eest sööb neid heameelega. Käisin jälle koolis vestlusel ja seekord rääksin õpetajaga, kes hakkab Gregoriga tähtede hääldamist harjutama. Tegemist on psühholoogiga, kes abistab lapsi, kes vajavad järelaitamist erinevates ainetes. Minu õnneks elab ta meie külas ja seega ei pea ma hakkama mõtlema, kuidas igakord linna saab. Gregor hakkab tema juures käima korra nädalas ja eks hiljem selgub kas on vaja rohkem. Mulle ei ole palju kokkupuuteid psühholoogidega, aga see tahtis küll palju teada. Kõik tema esitatud küsimused said vastuse ja lõpuks jõudsime minu keeleoksuse/oskamatuse juurde. Ütlesin talle nagu asi on, et siiani suhtlesin põhiliselt inglise keeles ja tänu sellele ei räägi ma väga hästi. Tema tegi selle peale suured silmad ja küsis kas sa räägid inglise keelt. Nojah, enda teada räägin küll. Seejärel läks ta sujuvalt inglise keelele üle ja küsis kas ma sain ikka kõigest aru. Enam vähem sain asjast aru ja lisa küsimusi ei olnud. Kuid sellegipoolest rääkisime veel mõndaaega juttu. Kui kohe kirja ei pane, mis toimus, siis hiljem enam ei mäleta. Mõni päev läheb nii, et ma ei kirjuta midagi ja järgmine päev hakkan meenutama, mis eelmine päev toimus. Täna on täpselt samamoodi, seega võivad olulised (hahah) asjad meelest minna. Peale kooli olime nagu ikka lastega väljas, kui minu juurde tuli üks meie käimisklubi liige. Me ei ole juba mõndaaega käimas käinud ja ma ei teagi, mis selle põhjuseks on. Igatahes tuli ta minu juurde ja küsis, mis juhtunud. Mitte midagi ei ole juhtunud ütlesin talle. Neil oli tekkinud tunne, et ma ei taha nendega enam koos olla. Küsis, miks ma hetkel üksinda olen ja nende juurde ei läinud. Tollel hetkel paistis väljas päike ja mul jäid päikseprillid tuppa. Mina seisin sellise koha peal, kus päike paistis silma ja ma ei näinud, kes kaugemal on. Kuidagi on läinud nii, et kõigil on viimasel ajal palju tegemist olnud ja me ei ole koos kuhugile jõudnud. Leppiseime kokku, et teeme kiired asjad ära ja jätkame sealt kus pooleli jäi. Hiljem mängisid lapsed jalkat ja nagu ikka juhtub vahel õnnetusi. Üks poiss lõi palli ja poolaka laps sõitis samal hetkel tõukerattaga mööda ja sai palliga pihta. Pall lendas talle vastu pead (küljega oli) ja ta kukkus maha. Laps hakkas nutma, kuna ma olin peaaegu tema kõrval võtsin ta sülle ja läksin sõbranna poole. Tema ei pannud kokku juhtumit tähele ja pööras ringi alles nutu peale. Minu järgi tuli selle lapse ema, kes palli lõi. Mina olin kindel, et kohe läheb suuremat sorti sõjaks. Nimelt ei meeldi poolakale see laps, kes palli lõi. Suvel mängukal olles tegi vahel sama laps tema lapsele liiga ja oh seda kisa, mis sellele järgnes. Kuna laps oli seekord emaga, siis ma eeldasin, et nüüd ütleb poolakas kõik, mist a lapsest arvab. Kuid, tema võttis oma lapse sülle ja kuulas, mis teisel emal öelda oli. Ainukene, mis ta ütles oli pole hullu, ikka juhtub. Ausõna ma seisin suu lahti ja ei suutnud ära imestada. Loodetavasti midagi hullu ei ole. Kodusedtööd said kah tehtud ja nii see päev õhtusse sai.