04.11.2015

Unetute klubi ei ole sugugi läbisaanud. Kell oli ca 6, kui ärkasin selle peale, et Peeter keerutas ja ohkas, keerutas ja ohkas. Une ajas ära, ei hakkanud midagi ütlema, vaid ootasin, et uni tuleks ja saaks magada. Järgmine kord ärkasin selle peale, et kell hakkas mängima. Vot seda ei ole küll mitu päeva olnud, et ma kella peale ärkan. Kiirelt voodist välja, kuna hoiulaps tuuakse täna ka vara. No ja nii see päev jälle pihta hakkas. Täna on jälle see tore päev, kui minu kord on trepikoda koristada. Küll need nädalad lähevad kiiresti, alles ma koristasin. Mõned päevad tagasi sadas ja kõik kohad olid poriseid jägi täis. Pühikisin kõigepealt kõik puhtaks, pesin liftis peeglid, lifti siseuksed ja välisukse. Samuti pesin põrandad puhtaks ja tundus, et sai puhtaks. Lastele kooli järgi minnes, kirjutasin lause ära ja, siis sain aru, et läksin ainult Gregorile järgi, harjumus, eks ole. Kooli minnes vaatasin, et puhtusest ei ole suurt midagi järgi, trepid olid juba mingit prahti täis. Parim oli muidugi see, et keegi oli välisukse juures oleva porivaiba teise kohta pannud. Ma raputasin porivaiba puhtaks ja peale pesemist panin teisti tagasi, kui tavaliselt. Vahel võib ju teistmoodi asju teha. Keegi oli sellega midagi teinud nii, et sealt oli prahti pudenenud ja see vedeles maas. Nii palju, siis sellest, et teed ja omaarust püüad anda endast parima. Peale kooli olime Gregoriga kahekesi õues ja mingi aeg tulime tuppa ja ta tegi kodusetöö ära. Seejärel läksime hoiulapsele järgi ja jäime ootama Marleni saabumist. Vanemad hakkasid vaikselt kogunema ja kell oli nii palju, et kohe-kohe on buss tulemas. Palusin hoiulapsel koolikott selga panna, aga tema kukkus nagu ikka vinguma. Miks peab tema selle võtma, tal ei ole seda vaja. Seletasin, et kohe tuleb Marlen ja ma pean teda aitama, oma laps on kõige tähtsam. Kus saa sellega, et hoiulaps sellest oleks arusaanud. Panin mina tema koti lihtsalt maha ja selle peale võttis ta selle üles ja pani prügikasti külge. Sinna juurde panin ma tema kausta samuti. Buss tuli, aga jäi natukene eemale seisma. Gregor oli kohe valmis õiges suunas minema, aga hoiulaps ei tahtnud oma asju võtta. Mulle tundub, et ma lähen temaga koos varsti hulluks. Igatahes ütlesin talle natukene kõvema häälega (järsemal toonil) , et ta oma asjad võtaks. Selle peale üks vanem küsis, miks toimub, ütlesin, et laps ei kuula ja sellega oli teema lõpetatud. Marlen oli bussist välja tulnud ja läksime tema asju võtma. Kott ja magamiskott koos vestiga olid kõik pandud pakiruumi. Marlen ütles, et neil oli tore olnud. Välja arvatud öösel, kui nad oli hilja magama läinud. Nad jooksid ringi, mängisid, lobisesid, nagu lapsed ikka. Selleks, et päeva „kord“ läheks suutis Marlen minu peale vihastada. Ta hakkas enne sööki pihta, et tema tahab magusat. Kuna ma panin talle magusaid küpsiseid kaasa, siis sõi ta järele jäänud enne õhtusööki ära. Mina ütlesin, et magusat saab, kui kõik on söömise lõpetanud. Nojah, see vastus talle ei sobinud ja üldse polnud Peeter koju jõudnud. Paar korda käis Marlen küsimas ja sama palju kordi sai ta sama vastuse. Igatahes teatas tema, et ma olen vastik ja tema läheb magama ära. Seda ei saanud ma talle keeldata, kuna oli näha, et ta on väsinud. Peeter tuli peagi koju ja läks teda vaatama, mille peale Marlen tõmbas teki peale ja ei teinud temast välja. Ühesõnaga Marlen on kodus tagasi ja kõik on nii nagu peab.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.