03.11.2015

Päev algas taaskord vara, kuna hoiulaps tuli. Minu pere magas õndsat und ja mina hakkasin süüa tegema. Peagi oli Peetril aeg ärgata ja ei läinud kaua, kui Marlen üleval oli. Vaatasin, mis me talle kaasa paneme. Nad saavad kohapeal süüa, aga tänane hommikueine ja lõuna peab endal olema. Marlen ütles, mis ta tahab ja nii me talle asjad kokku panime. Mina oleksin tahtnud talle natukene rohkem süüa kaasa panna, aga ta ise ei tahtnud rohkem. Loodetavasti tal kõht tühjaks ei jää. Marlen on meil ju hea isuga ja kõht on tal pea alati tühi. Samas on neil seal võib olla nii palju tegemist, et tal ei ole aega söögile mõelda. Eks ma pean homme õhtuks Marleni tulekuks söögi valmis tegema. Kooli minnes oli näha, et need kes lähevad ekskursioonile on seljakottide ja magamiskottidega tulnud, nagu Marlen. Marleni kott oli nii rakse, et seda üles tõsta tema ise ei jõudnud. Lapsed läksid klassi ja vanemad jäid välja ootama. Mina valvasin Marleni asju, kuna mulle tundus, et ei ole mõtet neid üles-alla vedada. Õpetaja kätte tuli anda haigekassakaart, juhul kui midagi on saavad nad esmaabisse minna. Seejärel tulid lapsed ja läksime bussi juurde, mis oli kõrval tänavasse parkinud. Lapsed hakkasid asju pakiruumi panema ja seejärel läksid bussi. Veel viimased lehvitused ja buss sõitis minema. Mina arvasin, et Gregoril hakkab kodus üksinda igav. Kuid koolist tulles teatas ta rõõmsalt, et Marlenit ei ole küll on hea. Oh seda õelust. Kuid polnud hullu saime hakkama. Lubasin Gregoril vaadata päeval telekat ja õhtul natukene aega arvutis olla. Peeter ütles, et ta kaebab Marlenile kõik ära. Las kaebab, Marlen saab üksi olles samu asju teha. Harjumatu on muidugi see, et kodus on üks laps, harjunud ju nende kahega. Kusjuures ma mõtlesin ja taipasin, et Marlen ei olen kunagi kuskil nii pikalt ära olnud st ilma meieta. Rääkimata sellest, et ta oleks kuskil ööbinud ilma meieta. Nii, et esimene kord tema elus, kus ta peab meieta hakkama saama. Saab kah, kus ta pääseb. Me ise arvame, et tal on nii tore ja palju tegemist, et meie ei tule meelde. Väike vaheldus kulub meile kõigile ära. Õhtul küsis üks trennikaaslane, kuidas ma ennast tunnen. Ütlesin nii nagu on, seekord on hästi, aga eelmine kord ei olnud. Selle peale ütles tema, et tal valutasid eelmine nädal kolm päeva jalad, kogu grupil olid valutanud. Huvitav on see, et eelmine nädal ei öelnud seda keegi. Nagu ikka olime õhtul väljas, kuna ilusa ilma korra on patt toas istuda. Gregor tegi päeval osa kodusesttööst ära ja nii ei olnud meil kuhugile kiiret. Tuppa tulles lõpetas ta ülesande ja nii meid vaba õhtu ees ootaski. Magama minemisest ei tahtnud Gregor midagi kuulda ja oli pahane, et ta magama saadeti. Kuid kell oli palju ja muud ei jäänud üle. Eks Gregor nautis seda, et ta oli üksinda kodus.