26.10.2015

Nagu juba tavaks saanud on Gregoril vaja vetsu minna ja sellega teised üles ajada. Vaatasin kella ja see hakkas 7.30 saama, jälle varajane äratus. Nojah, mis siin imestada tegelikult on ju kell tund rohkem. Mis, siis ikka tegin Gregorile selgeks, et ta magaks edasi ja läksin kööki. Hommikusöök oli vaja valmis teha ja kohvivesi keema panna. Nii see järjekordne töö-koolinädal hakkas. Peeter läks tööle, lapsed viisin kooli ja ise tulin koju. Kõigepealt mõtlesin, et peaks toad tolmuimejaga puhtaks tegema. Kuid, siis tuli mulle meelde, et toolikate on vaja lõpuni õmmelda. Enne õmblemist ei ole jälle mõtet koristada. Nii ma hoopis õmblusmasina välja tõin ja hakkasin katet tegema. Kui üks asi ei taha edeneda ega sobida, siis pole midagi teha. Sain katte valmis, kuigi ise tulemusega rahule ei jäänud. Pilte ma neist ei tee, kes tahab näha tuleb kohale. Lapsed olid nagu esmaspäeviti ikka tunni kauem koolis. Koju tulles oli aeg sööma hakata ja seejärel arvasid lapsed, et nad teevad riidekapis muudatusi. Neil on kahepeal üks kapp ja nüüd tõsteti asju natukene ümber. Samas sai Gregori segamini olnud osa ka korda. Aitasin Gregoril asjad kokku panna ja tema pani need kappi. Kui ta oli kooli läinud, siis ma korrigeerisin tema tehtud tööd. Gregor pani asjad liiga üksteise otsa, mina panin natukene laiemalt, et oleks võimalik asju leida. Peale kooli jäime õue ja ülepikaaja vahetasin mõned sõnad poolakaga. Alguses tundus, et ta ei ole huvitatud minuga suhtlemisest, aga lõpuks mõne sõna ikka vahetas. Kuigi jah suurem osa vestlusest kulges nii, et mina küsisin ja tema vastas. Kusjuures tema ei tundnud üldse huvi, kuidas mul läheb või mis toimub. Tema laps tahtis tuppa minna ja nii nad kiirelt minema läksid. Marlen läks trenni ja hoiulaps tuli sealt ja nii me ikka õue jäime. Hoiulapsel oli nagu ikka pahatuju. Ma hakkan juba tema tujudest väsima, mulle ei maksta selle eest piisavalt. Kusjuures esimene nädal oli tegemist väga hea lapsega. Kaua ma teda veel hoian, ei oska ma hetkel öelda. Loodetavasti saan kuhugile tööle ja, siis ei pea ma enam tema tujusid taluma. Mul ei ole tema hoidmise vastu midagi, kuni ta ei vingu. Kodusedtööd said üllatavalt kiirelt ja korralikult tehtud. Mulle tundub, et meie laste lemmik „toiduks“ on saanud kustukummid. Marlen küsis jälle uut kustukummi, kuigi ma alles andsin talle uue. See eest Gregor tegi ühe suure mitmeks tükiks ja nüüd on tal pinalis 45 kustukummi. Vähemalt ei pea talle nii pea uut andma. Õhtu lõpus ootas mind ees zumba trenn. Juba trenni alguses ütles treener, et pool aega teeme zumbat ja teise poole kardiotreeningut. Algus oli enam vähem ei midagi hullu ja rasket. Seejärel võtsime raskused välja ja hakkasid erinevate harjutuste seeriad pihta. Mida harjutus edasi seda raskemaks loomulikult läks. Minu jaoks oli liiga palju erinevaid hüppeid, jalg hakkas kiirelt tunda andma. Kuid tegin vapralt kaasa, ei saa ju teiste halvem olla. Näha oli, et ma ei ole ainuke, kellel on raske. Ära tulles oli mul tegemist, et trepist alla saada. Parem jalg oli nö rivist väljas, käis kuidagi imelikult ja pidin vaatama, et alla ei kuku. Koju jõudes mõtlesin, et peaks liftiga üles minema, aga ei vedasin ennast kuidagi tuppa. Seejärel viskasin ennast diivanile ja ei suutnud liigutada. Mingi aeg hiljem ajasin ennast püsti ja läksin pesema. Ma ei ole enne märganud, et vanniserv on kõrge, täna meenutas ta kõrgmäge. Ühesõnaga taaskord on tõestatud, et sport on tervisele kahjulik.