23.10.2015

Ei saanud mina aru, mis hommikul toimub. Gregor läks vetsu ja hetk hiljem oli Marlen ka seal. Vaatasin kella 7.30. Lootsin, et nad lähevad magama tagasi, kui kus saa sellega. Ma ei ole kindel, aga mulle tundus, et nad läksid Marleni voodisse, kuna sealt oli juttu kuulda. Nad lähevad ju täna mõlemad ekskursioonile, aga erinevatesse kohtadesse. Ju nad pidid enne kõik vajalikud jutud ära rääkima, nad ei näe ju terve päeva. Eks ole koos olles kaklevad ja eraldi hakkab igav. Mina tõusin üles ja läksin kööki toimetama. Gregorile on vaja rohkem süüa kaasa panna ja mul tekkis mõte teha pannkooke. Tavaliselt panen ma neile võileivad, aga seekord on leib-sai otsas ja vaheldusemõttes võiks midagi muud olla. Niisiis tegin ma pannkooke, teise panin peale praadisin Peetrile kartuleid-peekonit-mune ja potis keesid makaronid. Meil on saanud traditsiooniks, et ekskursioonile minnes süüakse hommikul sooja toitu (muidu nad ei taha). Gregori üheks lemmikuks on piimasupp ja seda ma talle ka tegin. Gregor vaatas toitu ja ütles, et tema ei taha seda, kuna ta ei ole seda tellinud. Tema tahab hoopis jogurtit ja pannkooki. Kuid ta mõtles natukene ja enne, kui ma arusain oli kauss tühi. Lõpuks olid laste söögi-joogid koos ja oli aeg kooli minna. Meie Marleniga läksime ratastega, kuna meid ootab ees sõit teatrisse. Ausõna esimest korda lähen rattaga teatrisse ja spordiriides. Kõik lapsed läksid klassidesse ja vanemad jäid välja ootama. Mina sain Gregori sõbra ema käest helkurvesti, oma autost oleks liiga lihtne olnud see võtta. Gregori klass oli esimene, mis välja tuli ja nii sai neist mõned pildid tehtud ja bussi saadetud. Veel viimased lehvitamised ja läinud nad olid. Seejärel läksin ratta juurde, kuna ülejäänud olid juba väljas. Kiiver pähe, heameelega oleksin ilma läinud, aga lastega ei saa, peab eeskuju näitama, vest selga ja ootele. Direktor tuli ja kiitis, et ma pidin korrektne välja nägema. Teised kellega muidu sõitmas käime imestasid, et mina ja kiivriga (üks meie hulgast käib kiiviriga, teised mitte), mida kõik ei tehta laste heaks. Kõige ette läks üks õpetaja autoga, seejärel direktor ja lapsed klasside kaupa. Huvitav oli see, et vanematest olin mina ainukene, ei tea kuhu küll teised jäid??? Ülejäänud õpetajad jagunesid klasside kaupa. Mina sain autoga ees mineva õpetaja klassi, kusjuures see oli Marleni vana klass. Lõpuks saime sõitma ja sõit kulges ilma probleemideta. Vahepeal pidi lastele meeldetuletama, et nad peavad rivis sõitma. Kuid üldiselt on neid hästi koolitatud, tublid. Läksime kõigepealt teise kooli ja panime oma rattad ära. Seejärel oli aeg väike eine võtta ja oodata, kuni teised koolid tulevad. Meie, kui kõige lähemal elavad jõudsime esimestena. Kui kõik olid kohal, siis panid lapsed klasside kaupa rivvi ja hakkasime saali poole minema. Saal ise asub küla teises otsas, kooli ruumidesse poleks me ära mahtnud. Meie kool läks kõige ees ja Marlen istus esimesse ritta lava ette. Mina jäin koos õpetajatega. Marleni õpetaja ja direktor naersid, et täna on see päev, kus mina saan neist rohkem aru. Nad ei pidanud kumbki eriti inglise keelt oskama. Kogu etendus oli inglise keeles. Lühidalt kokkuvõttes oli lugu kauboist ja tema naisest, kellel oli raha vaja maja korda tegemiseks ja kauboi tahtis oma lemmik artisti kontserdile minna. Naine andis kauboile 1 dollari ja käskis 1000 dollarit teenida. Kauboi võttis raha koos lehmaga kaasa ja plaanis lehma mahamüüa. Selle asemel sai ta kokku naisega, kellel oli vaja maja värvida ja selle eest pakuti 10 dollarit. Kauboi oli sellega nõus ja kustus lapsi endale appi. Ta ise käis ja valis lapsed, kes appi tulevad. Järgmisena oli vaja kinnipüüdad lehmad ja ta sai 100 dollarit, taaskord lapsed aitasid. Viimasena sai ta kokku oma lemmik artistiga, kes oli käe katki teinud ja vajas kedagi 1000 dollari eest kitarri mängima. Kauboi valis jälle lapsi ja esimeseks valituks osutus Marlen, jeeee kogu kool rõõmustas, eriti minu kõrval istuvad õpetajad. Marlen koos teiste lastega läks lavale ja mängisid nö kitarri. Tegin Marlenist video, kui kuulsin kuidas ühele teise kooli õpetajale öeldi ja näidati, et minu laps on laval. Lapsi valiti täiesti suvaliselt, seega Marlenil lihtsalt läks hästi. Igatahes sai kauboi raha kokku ja nii sai etendus läbi. Jalutasime kooli juurde ja oli aeg tagasi tulla. Enne, kui jõudsime sõitma hakata tuli ühel lapse kett maha ja direktor pani selle tagasi. Sõit kulges taaskord ilma viperdusteta, kuni meie külla jõudmiseni. Siin tuli järgmisel kett maha ja tema koos rattaga pandi autosse. Lapsed jõudsid kooli juurde ja, kes jäi päevaks pani oma ratta ära, teised läksid koju. Vot selline tore väljasõit oli meil täna, meile Marleniga meeldis. Lõuna ajal oli näha, et Marlenil on igav, ta käis koguaeg järgi ja lobises vahetpidamata. Lisaks arvas ta, et me võiks teha lihapirukaid. Selle idee otsustasime jätta homseks, kuna selleks ajaks, kui tainas valmis saab läheb Marlen kooli tagasi. Buss lastega jõudis tagasi ja jäin ootama Gregori väljatulekut. Bussi pakiruum tehti lahti ja vanemad võtsid kotid ära, mina samuti. Seisin seal ja järsku taipasin, et hoiulaps tuleb samuti bussi pealt ja tema kott tuleb ka võtta. Ühesõnaga võin öelda, et suutsin hoiulapse ära unustada. Gregor tuli maha ja jõudis öelda, et tal oli tore ja juba ta trenni läkski. Hiljem rääkis ta, et nad olid näinud erinevaid loomi. Nt olid seal olnud kilpkonnad ja osad olid sama suured olnud, kui see mis me leidsime. Üldiselt ei olnud Gregoril pikalt aega pärast rääkida, kuna sõpradega oli vaja mängida. Vahel on Gregor lühikese jutuga, kuid küll talle mõni päev jälle midagi meelde tuleb ja eks ma siis annan teada. Õhtul oli näha, et mõlemad lapsed on väsinud, kuigi nad ise seda ei öelnud. Magama nad ka minna ei tahtnud, kuid magama jäid hetkega.