22.10.2015

Mõned minutid enne kella läks Gregor vetsu ja mina tõusin üles. Uus päev on kätte jõudnud ja aeg on lasiklemine lõpetada. Lootsin, et mind ootab ees vaikne ja rahulik hommik, mida saan kohvitassi taga nautida. Kuid ootused-lootused erinevad tegelikusest. Enne, kui Peeter jõudis ärgata toodi hoiulaps. Tema viskas diivanile ja teatas, et tal on külm. Panin talle tema jope peale, aga selle peale teatas ta kõvahäälega, et tal jalad külmetavad. Mul ei olnud diivani peal tekki ja nii ma jope teistpidi keerasin, aga tal ikka külm. Vaatasin, et tooli peal on minu fliis ja panin selle talle lisaks peale. Saabus vaikus. Peeter hakkas sööma ja mina nautisin kohvi. Peagi olid meie lapsed samuti üleval ja hakkasid sööma. Ma ei teagi, millest asi alguse sai, kuna ma olin köögis, aga hoiulaps leidis, et paras hetk on kisama hakata. Esimene kord seletasin talle rahulikult ja vaikselt, et meie kodus ei karjuta. Kui ta tahab karjuda mingu enda koju. Selle peale ta ehmatas ja oli mõndaaega rahulik. Väikestel lastel lähevad ikka asjad meelest ja peagi kisas ta uuesti, järgnes uus seletamine. Ma ei mäleta mitmes korda ma keelasin, kui küsisin, miks ta nii teeb. Sellele ei järgnenud ühtegi normaalset vastust. Mille peale küsisin, miks peab temaga koguaeg probleeme olema. Minust oli ebaprofesionaalne talle öelda, et kui ta seda ei lõpeta, siis mina ei taha enam temaga olla. Ma saan aru, et laps tahab olla oma kodus oma vanematega, aga kui vanemad on tööl, siis peab ta leppima teistega. Samuti tuleb austada teise kodu reegleid. Kell sai õnneks nii palju, et oli aeg lapsed kooli viia. Juba hommikul algas arutelu teemal, kas lähme ratastega või kõndima. Mina sain aru, et lõpuks jäi valik kõndimise kasuks. Kooli juurde jõudes oli üks rattaga kohal ja teatas, et me läheme ju ratastega. Hea küll minul ükskõik ja läksin koju ratta järgi, küll on hea kooli lähedal elada. Enne, kui kuhugile jõudsime käisime tanklast läbi, kuna ühel oli vaja rehvi pumbata. Pidime tegema nö kiire ringi, paarist külast läbi ja koju. Ma olen seda ringi enne ka sõitnud ja tean, et see ei võta palju aeg. Kuid täna koos minu jätkuvalt valusate jalgadega oli see kohati võimatu. Tahtsin mitu korda ratta ümber keerata ja koju tagasi veereda, kuid nii ei saa. Läksime muudkui edasi ja ei sammukestki tagasi. Lõpuks jõudsime teele, mis pidi viima ühte külla, aga keegi vist polnud sealt enne sõitnud. Meie oleme kunagi seal tee peal olnud, aga hakkasime kahtlema kas sealt ikka saab ja tulime tagasi. Täna tekkis arutelu, kuidas sealt sõitma peab ja kindel ei olnud keegi. Vaatasime kaardi pealt ja lootsime hea õnne peale. Ei ole ju kõik põlluvahe teed kaardistatud. Mingi hetk jäid teised maha ja hüüdsid mind. Tegin järsu pidurduse, et vaadata, mis lahti. Midagi ei olnud ma lihtsalt sõitsin liiga kiiresti eest ära. Seejärel vaatasin, et tagumine rehv on kuidagi pol tühi ja mõtlesin, et see katki ei oleks. Olles kuskil tundmatus kohas ei ole see just positiivne uudis. Tagavara rehv, pump jne on kõik Peetri ratta peal. Juurdlesin endamisi, et kuidas ma sealt küll vajadusel koju saan. Sõitsime mingi maa edasi, kui see kes enne ratast pumpas kurtis, et tal on rehv pool tühi. Eks ole. Tõstsime tempot ja lootsime koju jõuda, kuigi me ei teadnud kus see täpselt asub. Igatahes üks hetk oli teisel rehv tühi ja edasi läksime rattad käekõrval. Seega saime kõndimas ja käidud. Selleks, et abi kutsuda oli vaja jõuda kuhugile normaalse tee peale ja seda me edasi otsisime. Ma isegi ei tea kaua me käisime, aga lõpuks tuli asfalt vastu, jee me oleme pääsenud. Katkise rehvi omanik kutsus lähedal elava sõbra appi ja nad panid tema ratta autosse, ise läks ta samuti autoga edasi. Meie koos teise kaaslasega sõitsime nende järgi lähimasse töökotta. Seal pumbati rehv täis ja nii me kiirelt koju tulime. Rehv pidas koduni tal vastu, kuigi õhku jäi järjest vähemaks. Meie kiire ring oli lõpuks üle 2 tunni ja 23 kilomeetri pikkune. Koju jõudes olin ma nii väsinud, et ei jõudnud ennast liigutadagi. Energiatase oli -0, kuid peale söömist läks enesetunne paremaks. Ja pidigi minema, kuna ees ootas kohtumine Gregori õpetajaga. Enne, kui kooli sisse sain kohtusin direktoriga, kes küsis kas ma saaksin nendega homme teatrisse minna. Marleni klass ja vanemad lähevad kõrval külla teatrisse. Kogu asja juures on parim see, et sinna sõidetakse ratastega. Seega on koolil vaja inimesi, kes aitaks lapsi valvata. Ei öelda oleks imelik olnud ja seega ma nõustusin kutsega, viisakas nagu ma olen (hahahhaha). Tegelikult öeldi, et mõned vanemad tulevad veel ja osa neist meie nö spordiklubi omast. Gregori õpetajaga läks vestlus hästi, kui nii võib öelda. Lisaks õpetajale oli veel üks inimene, kes vaatab kuidas lapsed arenevad ja erinevate ülesannetega hakkama saavad. Tema kiitis mõlemat last, et nad on kiirelt omandanud keele (mida ei saa vanemate kohta öelda). Samuti ütles ta, et võrreldes eelmise aastaga on Gregori käekiri palju parem. Kui tema soovitus oleks, et Gregor läheks logopeedi juurde. Midagi hullu ei ole, aga ta vajaks natukene abi osade tähtede hääldamisel. Kui see teeb Gregorile head, siis tuleb sinna minna. Öeldi ka mõne inimese nimed ja numbrid, kes sellega tegelevad. Nüüd tuleb uurida, kas nende juurde saab ja palju see maksab. Seega saame juurde uue tegevuse. Laste ja Peetri päev möödusid nagu ikka koolis ja tööl olles. Päev oli neil nagu ikka, tavaline. Lapsed tegid enam-vähem kodsedtööd ka ära nii, et nüüd on neil 3 vaba päev ees ootamas.