21.10.2015

Uni läks mõned minutid enne kella ära ja nii ma kööki läksin. Peeter läks tööle, lapsed ärkasid ja nii see hommik algas. Lapsed läksid kooli ja mina teistega kõndima. Seisime kooli ees ja rääksime juttu, kui nägin, et minu poolakast sõbranna tuleb. Tema silmist oli näha enneolematut viha/raevu. Ma ei teagi kelle pihta see suunatud oli, kuna otsa ei vaadanud ta kellegile. Kui tema pilk oleks tapnud, siis oleksime me kõik surnud olnud. Ma ei saa aru, mist al viga on. Üks päev nägin teda välja ja läksin temapoole. Ta vaatas mind nagu hunnikut sitta (vabandust), mis tema poole tuleb. Ütlesin talle tere ja küsisin, kuidas läheb. Tahtsin küsida, mis lahti on ja miks me enam ei suhtle, aga tema näoilme oli selline, et mul ei olnud tahtmist seda teha. Igatahes mina ütlesin talle ka täna tere, aga tema ei teinud sellest välja, vaid tuhises minema. No, jah kahju inimesest, et ta ei taha teistega suhelda. Kuid mina tahan ja nii ja koos teistega kõndmia läksin. Päike tuli välja läks soojaks. Tee oli hea, seltskond samuti. Jalad, selg, kael valutavad jätkuvalt, aga ma püüdsin sellest mitte välja teha. Vaatasin tagasi jõudes, kui paju, siis läbitud sai ja pidin taaskord pettuma. Läbitud kilomeetreid täpselt 0,00. Kuigi tegelikult käisime me vähemalt 7 kilomeetrit. Kõigile tegi see muidugi nalja ja nad leidsid, et küll ma homme rohkem kilomeetreid läbin. Ahahha, hea nali. Mõni päev on hea olla söögitegemise kohapealt „laisk“. Võtsin hommikul liha sulama, aga ei suutnud välja mõelda, mis sellest teha. Ja, siis tuli mul mõte, kus kohast seda ma ei tea isegi. Igatahes oli liha osaliselt kondiga ja nii ma lõikasin kondi välja ja panin keema (liha panin ikka ka). Seejärel otsisin borŝi põhja välja. Nii lihtne see supi keetmine oligi. Lapsed leidsid muidugi, et paprika supi see ei kõlba kuhugile ja tõstsid selle välja. Õhtu möödus jälle väljas, Marlen käis trennis vahepeal. Hoiulapsel oli samuti trenn ja tema järgi käisin hiljem. Täna oli tal enam vähem tuju, kuigi ta jõudis vinguda ka. Mõni päev ma tunnen, et ma ei taha teda hoida, aga see läheb siiani veel üle. Gregor hakkas koduseidtöid tegema ja peagi teatas, et tema ei saa aru. Loomulikult on võimatu arusaada, kui ei viitsi ülesannet läbi lugeda. Ma olen mõned korrad selle õnge läinud, et lähen talle appi ja aitan lugeda. Nüüd olen targem ja küsin, mis seal kirjas on. Samas palun tal seletada ja vajadusel tõlkida, et ta saaks aru, mis on vaja teha. Koolis peab ta ju ise lugema ja ilma minu abita arusaama. Kuigi ma arvan, et ta saab kodus samuti aru, ag ata ei viitsi teha ja mugavam on abi küsida. Marlen selle kohapealt on asjalikum ja küsib abi, kui ta tõesti ei oska, kuid küll Gregor ka nii kaugele jõuab.