18.10.2015

Kõik magasid hommikul peaaegu kella 10-i, isegi mina unetu. Mulle meeldivad hommikud, kui ei ole vaja kuhugile kiirustada. Istud jood rahulikult kohvi, sööd midagi. Milline idüll. Algselt oli meil mõte minna täna välismaale. Eelmine kord ma leidsin sealt saapad, mis mulle meeldisid, aga ma ei raatsinud neid osta. Olid minu jaoks liiga kallid, kuid selle eest jäid kripeldama. See plaan jäi meil täna siiski teostamata ja seda eelkõige Gregori pärast. Tal on jätkuvalt nina tatine ja köhib natukene. Mulle tundus, et temaga poodi minemine ja bakterite sees olemine ei ole just kõiga mõistlikum tegu. Seega läheme hoopis turule. Enne seda oli vaja ekskursiooni eest ära maksta. Oleme seda mitu päeva püüdnud teha, aga siiani tulemusteta. Ma ei ole siiani arusaanud, miks peab makse sooritama pangaautomaadis ja sealse väljatrüki kooli viima. Käisin mina automaadis ja sain kirja, et ajutiselt ei saa antud tehingut teha. Mitu päeva ja erinevates automaatides sama jutt. Mulle tundus, et midagi on valesti ja küsisin ühe tuttava käest mida peaksi tegema. Tema arvas, et ma peaksin esmaspäeval minema panka ja uurima, mis lahti. Mina mõtlesin natukene, vaatasin kooli kodulehel ringi ja tuli välja, et nad on maksekoodi muutnud. Marlen käis ja printis paberi välja ja ma sain lõpuks makse sooritatud. Keegi ei öelnud, et koodi on vahepeal muudetud. Turule jõudes tuli kõigepealt oodata, et parkida saaks. Rahavast on jätkuvalt nii palju, et liikuda on raske. Midagi huvitavat osta ei olnud, täitsa jama. Saime nagu ikka puuvilju ja värskes õhus jalutada. Peale lõunasööki läksime õue. Algselt oli kavas minna jõeäärde, aga see tundus kuidagi igav. Seega pakkusin välja, et lähme järve äärde. Seal on ca 8 kilomeetrine ring jalutamiseks. Marlen kukkus kohe kisama, et tema põhimõtteliselt ei tule. Meie ei teinud temast välja, vaid panime söögi-joogi kotti ja riidesse. Seejärel teatas Marlen, et tema tuleb kui võib Beni kaasa võtta (vanaisa käest saadud koer). Me ütlesime, et ta peab teda ise vedama ja meie ei tee seda. Oligi probleem lahendatud ja saime teele asuda. Järveni sõidab ca 15 minutit ja nii oligi auto varsti pargitud ja asusime teele. Tavaliselt läheme me kõigepealt mööda metsarada ja tagasi tuleme teeäärest, seekord tegime vastupidi ja tundus, et me ei jõua kuhugile. Lapsed vaatasid järves ujuvaid kalu ja tegid selgeks, et me peame õnge ostma ja kalale minema. Peeter lubas seda teha, millal veel ei tea. Järgmisena leidsid nad veest krabid ja oleks võinud neid vaatama jääda. Meie tahtsime lõpuks kõndmina hakata, kuid lapsed olid teist meelt. Nemad vaatasid siin ja seal ringi. Marlen on meil parandamatu. Saime võib olla 500 meetrit autost eemale, kui ta teatas, et tal on kõht tühi. Eks ole. Leppisime kokku, et läheme natukene edasi ja, siis saab süüa. Sellega oli Marlen nõus. Huvitav on see, et Marlenil on alati kõht tühi. Väljas oli ilus ja soe ilm ja nii me oma ringi tehtud saime. Vahepeal tegime mõned peatused, et lapsed saaksid süüa. Kogu ring võttis peaaegu 2 tundi aega, kuid kiiret ei olnud meil ju kuhugile. Minu mõte välja minnes oligi, et saaks õhtusöögini väljas olla. Mida rohkem lapsed väljas on seda parem neile. Seda vähem jääb neil aega teleka vaatamiseks ja lolluste tegemiseks kodus. Kuigi jah jõudsid nad enne magama minekut mõlemat teha. Magama ei tahtnud nad kumbki minna, Marlen tahtis 5 minutit veel telekat vaadata. Kui ma ütlesin, et 5 minutit on täis tahtis ta veel 5 minutit. Kuid ei ole neid minuteid kuskilt juurde võtta, kui järgmine päev on kool.