16.10.2015

Selle nädala viimane koolipäev on jälle käes. Ei saa mina aru, kuhu see nädal kaob. Täna on selle nädala viimane spordi hommik samuti. Minu kaaslased ütlesid juba eile, et neil on täna vaba päev ja nad lähevad baari. Mulle tundub, et ühel meie grupist on sünnipäev, kuigi kindel ei ole. Igatahes viisin mina lapsed kooli ja sealt välja tulles kohtusin oma grupi liikmetega. Minu suureks üllatuseks kutsuti mind koos nendega baari. Ütlesin neile, et mina lähen ühele kiirele ringile ja ei tule nendega baari. Mis asja kell 9 hommikul juba baari. Üldse olid mul sporidriided seljas ja vaim valmis teele asumiseks. Niisiis hakkasin ma asutuma. Mida kaugemale jõudsin seda soojem hakkas, kuigi täna oli väljas soojem, kui eile. Päike paistis ja enesetunne oli hea. Olin 3 kilomeetrit käinud, kui tundsin, et jalanõud on kanna katki hõõrunud. Plaastrit mul kaasas ei olnud, koju tagasi pikka maa ja seega tuli midagi välja mõela. Esimene mõte mida ma rakendasin oli see, et panin paber salvrätiku kanna peale. See tegi asja pigem hullemaks, kui paremaks. Tuli midagi uut mõelda. Õnneks olid mul jalas nö vanad kodused jalanõud ja seeega vajutasin kannad alla ja nii ma edasi läksin. Sokkide väel ei oleks ma saanud koju tulla, kuna olin põldude vahel ja seal on kivised teed. Edasi käimine läks enam vähem, kuigi kannad andsid tunda. Jah just kannad, kuna koju jõudes vaatasin, et ühel jalal on 2 ja teisel 1 vill. Nii, et hea töö. Kokku käisin tunniga 6,6 kilomeetrit. Ühesõnaga väga tubli saavutus. Kodus mõtlesin, et võiks midagi teha, aga väsimus tuli peale ja viskasin mõneks ajaks pikali. Enne, kui arusain tuli kooli minna ja lapsed koju tuua. Peeter saadeti jälle teise maja ja ta pidi aitama seal ühe asja kokku panna. Peeter sai jupid kokku ja, siis ilmnes, et teine mehhanik on osad asjad valesti teinud. Lisaks oli ta unustanud poldid kinni keerata. Nii, kui oleks masina käima pannud oleks kogu töö aia taga olnud, st oleks pidanud kõik uuesti tegema. Selle peale sai Peeter pahaseks ja ta avaldas valjuhäälselt oma arvamust. See, kes tegi vaatas teda ja ütles, ups sorry. Teine mehhanik, kes seal on oli selle peale vaadanud ehmunud näoga ja kiirelt minema läinud. Masin sai kokku ja Peeter oma majja tagasi. Seal oli tema kaastöötaja küsinud, kuidas läks. Nähes Peetri nägu sai ta aru, et ei ole mõtet vastust oodata. Eks ta teab ise ka, mis teises majas toimub ja kuidas keegi tööd teeb. Meie lapsed läksid peale kooli trenni ja seega olin õues hoiulapsega. Ei saa mina aru, miks iga reede peab temaga mingi jama olema. Seekord ei tahtnud ta oma toitu süüa, vaid küsis teiste käest. Peagi tulid lapsed trennist ja nii me ülejäänud õhtu väljas veetsime. Lisaks ilmnes, et hoiulapse vanemad on mõlemad homme tööl nii, et ma saan teda homme ka vaadata. Kuid pole hullu selle eest mulle ju makstakse.