13.10.2015

Ikka ja jälle ärkan ma enne kella. Ei saa ma kohe kuidagi seda unetust maha jätta. Kuid pole hullu üks hetk tuleb nagu nii ärgata ja tegutsema hakata. Peeter läks tööle ja mina jäin meie laste ärkamist ootama. Huvitaval kombel ei olnudki nad vara üleval, ju oli eilne päev väsitav. Lisaks toodi hoiulaps ja nii see hommik läks. Viisin lapsed kooli ja ise läksin rattaga sõitma. Sõitmas käisime oma tavalise grupiga, st kolmekesi. Tempo oli selline rahulik ja sõidetud sai 12 km. Väljas oli natukene jahe, peaks endale ratta sõidu kindad ostma, kuna käed hakkasid külmetama. Mingi hetk tuli päike välja ja, siis polnud enam külm. Koju jõudes tuli nagu ikka koduste asjadega tegeleda. Söögi tegemine on hetkel minu jaoks suureks probleemiks. Mul lihtsalt on ideed otsas, mida võiks teha. Kui ma laste käest küsin, mida nad tahavad saan vastuseks makaronid-hakklihaga. Igapäev neid ju süüa ei saa. Peab vist kokaraamatu välja otsima ja sealt midagi vaatama. Õhtul peale kooli läksin lastele järgi ja kõik 3 (hoiulaps ka) andsid oma kooli kotid minu kätte. Tulin koolist kodu poole nagu kaamel. Nii see õhtul jälle väljas möödus. Hetkel on meie ilm selline, et hommikul on jahe ja õhtuks läheb soojaks. Seega tuleb nautida sooje õhtuid väljas, kuna peagi on pimedad ja külmad õhtud. Oeh, kus ma ei taha seda talve. Ei meeldi mulle need pikad ja pimedad õhtud. Kuigi jah siin läheb talv kiirelt mööda ja pimeaeg on lühem, kui Eestis. Peeter jõudis taaskord varakult koju. Lapsed said kooli asjad tehtud ja nii see õhtu lõpuks läbi saigi. Ei ole mul täna midagi huvitavat kirjutada, ehk homme.