10.10.2015

Ei saa mina enam aru, mis mul selle magamisega on. Läksin ca 23.00 ajal magama ja ärkasin 2 ajal ja peale seda läks kaua, kuni magama jäin. Hommikul loomulikult oleksin edasi maganud, aga kell hakkas helisema ja tuli ärgata. Nagu ka paljudel eelnevatel kordadel mõtlesin, et saadan Peetri tööle ja magan edasi. Kuid nagu ikka ma seda ei teinud. Gregor oli lastest esimene, kes ärkas ja teatas, et temal on kõht tühi. Nii juhtub, kui õhtul kõhtu täis ei sööda. Marlen oli oma toas üleval, aga sealt välja ei tulnud. Hiljem selgus, et ta tegi oma toa ja kapi korda, need olid tal nagu ikka segamini. Ei saa mina aru, millal tema hakkab korda hoidma. Palju lihtsam on kohe asjad oma kohale panna, kui kuulata meie näägutamist ja, siis koristada. Kuid lootus sureb viimasena ja loodetavasti temast saab asja. Lõpuks oli kell nii palju, et saatsin lapsed naaber majas elava Gregori klassikaaslase juurde. Lootusega, et neil on kodusedtööd tegemata ja saaks need paljundada. Ei läinud kaua mööda, kui alt anti kella ja lapsed hakkasid üksteise võidu seletama. Gregor ütles, et tema ei lähe, kuna Marlen ei tule kaasa. Marlen ütles, et Gregor ei lähe. Marlen oli jäänud kaugemale seisma, kuna temal pidi külm vilus hakkama. Ühesõnaga Marlen lihtsalt põhimõte pärast nõmetses. Igatahes ukse taha nad ei jõudnus. Selle eest saatsin nad oma tuppa oma käitumise üle mõtlema. Ja lisa boonusena jäi „Kättemaksukontori“ uus osa vaatamata, kuna mõlemal on õpimata. Nojah Gregor ei saa ju midagi teha ja Marlen lihtsalt laiskleb. Kusjuures tal on vaja paaris aines mõned ülesanded ära teha, ei midagi rasket. Peeter jõudis varakult koju st enne tööpäeva lõppu. Autosid palju seekord ei olnud ja vajalikud tööd said kiirelt tehtud. Vahelduseks ju midagi head. Nüüd on järgmised kaks päeva vabad. Esmaspäeval on meil püha ja kogu pere on kodus. Peale lõunauinakut oli aeg poodi minna, kus nagu ikka oli palju rahvast. Mulle jääb jätkuvalt arusaamatuks kaupluste tellimused. Teatakse, et laupäeval käib palju inimesi ja läbi müük on suurem. Miks ei tellita rohkem kaupa vot sellest ma aru ei saa, võib olla kunagi küsin mõne müüja käest. Ei ole ju võimalik linnas käia ja kingapoest mööda minna, ikka peab sinna ka vaatama. Ma pean vist hakkama tunnistama, et mul on kingapoes sõltuvus. Ma olen juba ammu tahtnud Gregorile kingad osta, aga pole siiani sobivaid leidnud. Gregor ise käib heameelega tossude või plätudega. Kuid vahel on vaja viisakas välja näha. Täna oli, siis see päev, kus ma leidsin tale sobivad kingad. Nahast, pealt paeltega ja nagu ikka soodukaga. Täitsa tema number oli olemas ka no, mis saa veel oskad tahta. Puudu oli ainult laps, kes tahaks neid jalga proovida. Vot ei ole temal tahtmist jalanõusid jalga proovida. Lõpuks saime need talle jalga, ruumi oli piisavalt ja meie tahtsime need ära osta. Gregor teatas, et tema neid kandma ei hakka ja me võime nad osta, kui tahame. Meie mõtlesime, et ostame ikkagi ära ja, kui Gregor tõesti ei hakka kandma müüme kellegile edasi. Kingade originaalhind oli 35.99, soodukaga 15.- Sellise hinnaga ei saa ju kingi ostmata jätta. Kodus leidis Gregor, et kingad on head ja talle need meeldivad. Vahel juhtub, et mõni toiduaine kõlblik kuni/parim enne saab läbi ja sellega tuleb midagi teha. Ära vista on kahju ja nii tuleb plaan b käiku lasta. Seekord oli kodujuust vanaks läinud. Mõtlesin alguses, et teeks toorjuustukooki, aga ükskord tegin ja jäi soolane. Panin kodujuustu kaussi ja tegin nuimiksriga puruks, lisasin munad, suhkru ja natukene jahu. Tainas jäi natukene paksem, kui pannkoogi oma. Praadisin tasesel tulel ja sõime vaarikamarmelaadiga. Ma ei ole ammu midagi nii head saanud. Kusjuures ei olnud üldse tunda, et tegemist on kodujuustuga.