07.10.2015

Üle mitme päeva ärkasin ma kella helina peale. Jälle oli aeg üles tõusta ja tegutsema hakata. Peale Peetri tööle saatmise oli aeg lapsed äratada. Huvitaval kommbel nad ei olnudki vara üleval, nagu viimasel ajal tavaks on saanud. Peale sööki, pesu ja riidesse panekut oli aeg lapsed kooli viia. Mina ise läksin hommikusele jalutuskäigule teistega. Suunaks sai kõrval asuv küla ja sinna me pikal sammul astuma hakkasime. Mingi aeg räägiti ühest kohast, mis jääb poolele teele ja ma arvasin, et läheme sinnani ja koju tagasi. Kuid ei, sealt läksime mööda ja küla poole edasi. Jõudsin jälle mõelda, et jõuame küla äärde ja tuleme koju tagasi. Kuid jälle ma eksisin. Hea küll mõtlesin sealt samast läheb jõgi, ju me läheme sealt poolt tagasi. Ei noh kus saa sellega. Nemad hakkasid rääkima eemal olevast külast ja selle kõrval olevast, et võiks sinna minna. Selle peale vaatasin ma neid ja tahtsin küsida, kas nad on päris segi läinud. Kuid ütlesin, et mina sinna küll jala ei lähe. Nemad vaatasid kella ja arvasid, et hea mõte on hoopis koju minna. Ühest külast teise edasi-tagasi tuli ca 8 km. Kui me oleks läinud nende idee järgi, siis oleks tulnud 4 km esimesse, sealt 3 km, teise, ca 2 km kolmandasse ja 7,5 km koju. Me oleks seda maad päris kaua käia saanud. Peeter sai igatahes pärast tükk aega naerda meie jalutuskäiku. Oleks me siis jalutanud, see oli pigem kiirkõnd. Koju tagasi tulles oli mul poolel teel tahtmine ainukese puu alla pikali vista ja mitte meetritki edasi minna. Tundsin, et varbal on midagi viga ja siit valutas ja sealt alutas. Nagu vana inimene. Koju jõudes vaatasin, et varba juures on suur vill, tegin selle katki ja sealt tuli vere-veesegu välja. Nagu sellest oleks vähe olnud suutsin pükse jalast võttes jala lüüa mööda wc potti nii, et jalg on sinine. Küll mul on hea päev. Kodus oli vaja koristada ja panin saiataina kerkima. Seejärel istusin diivanile ja tundsin, kuidas uni tuleb peale. Vaatasin kelle ja ilmnes, et mul on 4 minutit aega, et kooli minna. Nii palju, siis puhkamisest. Tuppa tulles oli aeg küpsetama hakata, kuna tainas oli kerkinud. Plaanis oli teha 2 kringlit, sokolaadi ja õuna oma. Lapsed rullisid tainast ja panid täidise, mina keerasin rulli ja tegin kringlid. Peagi oli tuba mõnusat saia lõhna täis ja magustoiduks sai neid juba süüa. Gregor teatas, et tema seda sööma ei hakka, Marlen sõi ja kiitis. Hiljem Gregor sõi ja talle ka maitses. Ma oleksin isegi rohkem söönud, aga figuur ei luba. Pealegi ei ole ju kasu trenni tegemisest, kui hiljem head paremat süüa. Vot ilma ka ei oska olla. Peale kooli tulime lastega tuppa tõukerattaid võtma ja läksime välja tagasi. Gregori sõbrl hakkas igav ja ta tahtis koju minna. Tema ema küsis kas Gregor võib neile mängima minna, et ta toob hiljem ta tagasi. Küsisin Gregorilt kas ta tahab, vastus oli loomulikult ja. Nii nad minema läksid. Peagi oli Marlenil aeg trenni minna ja mina läksin hoiulapsele järgi. Nii ma siis istusin hoiulapsega väljas ja pidin teistele seletama, kus mu oma lapsed on. Hoiulapsele tuli peagi ema järgi ja nii ma koos nendega välja jäin. Teadsin, et varsti tulevad Marlen ja Gregor. Marlen tuli trennist ja ütles, et jalad on valusad ja ta ei taha midagi teha. Mis trennis toimus seda ma teada ei saanud, kuna Marlen läks teiste laste juurde. Natukene hiljem tuli Gregor ja sõbra ema tõstis sõbra tõukeratta välja, poisid läksid sõitma. Sõbra ema ütles, et tal on aja ära käia ja ta jõuab ca 30 minuti pärast tagasi. Mina ütlesin, et meie lähme ca 10 minuti pärast koju, kuna lastel on vaja õppida. Ta ei tahtnud oma last üksinda jätta ja nii ta helistas vanaemale, kelle ei olnud aeg tulla. Ütlesin, et las laps tuleb meile ja pärast tuled talle järgi. See mõte talle sobis, kuna poisil oli koolikott autos, siis pidid nad koos õppima hakkama. Tuppa tulles nad seda ka tegid ja üllatav, kui kiiresti nad said asjad valmis. No hea küll mõned kirjavead olid, aga need parandati ära. Kaua neil koos ei olnud võimalust olla, kuna ema oli vahepeal uuesti vanaemale helistanud ja öelnud, et tal läheb kauem ja ta viiks lapse enda juurde. See ei meeldinud kummalegi lapsel, aga sõber ei oleks saanud kauaks jääda, kuna meie lapsed lähevad varem magama. Ütlesin neile, et nad võivad mõni teine päev meil mängida, no see enam vähem sobis neile. Peetri päev möödus suht koht vaikselt. Teisest töökojast oli mürgipritsiauto jälle neile toodud. Uskumatu, aga see sõiduk on seal olnud juba ca kuuaega ja ikka ei ole valmis. Peeter ei teadnud alguses, mida sellel jälle tegema peab. Kuid hiljem tuli välja, et teises töökojas oli ruumi aja ja selleks toodi see neile.