04.10.2015

Ei saa ju ometi ainsal vabal hommikul magada, uni lihtsalt läheb ära. Nii me lastega üles tõusime, nemad võtsid jogurtit ja vaatasid telekat. Mina panin kohvivee keema ja tegin vaheldusemõttes võileibu. Kusjuures hiljem tuli mulle meelde, et ma pidin hoopis viineripirukaid tegema, skleroos ühesõnaga. Peeter ärkas, tuli vaikselt teise tuppa ja pani vaheukse enda järel kinni. Ta arvas, et Marlen alles magab ja ei tahtnud kolistada. Nagu ikka ootas ka see nädal ees käik turule. Peab tõdema, et eelnevatel aastatel küll seal nii palju rahvast ei ole olnud. Täna olid parklad autosid paksult täis ja tuli natukene oodata, et koht saada. Kohtades, kus olid soodushinnad käis meeletu sorteerimine ja rabamine. Meil on vaja Marlenile kampsunit, mis oleks eest luku või nööpidega. Vaatasime juba eile poes, aga seal polnud midagi. Seega jäi lootus, et äkki turult saame. Püüdsime meie ka ennast lettide äärde trügida ja sealt midagi otsida. Oeh ei meeldi see trügimine mitte kuidagi. Vaatasime siit ja sealt, aga sobiv kampsun jäi leidmata, ju ei olnud õige päev. Arbuusi ja meloni hooaeg hakkab läbi sama, valik on väikseks jäänud, kaup on kehv ja hinnad on kohati laes. Peeter vaatas paaris kohas meloneid ja pika sorteerimise peale ühest kohast saime. Tõenäoliselt selle hoaja viimased. Selle eest olid mandariinid palju parema maitsega, kui eelmine kord. Lisaks olid müügil hurmaad, aga me ei kiirustanud ka nende ostmisega. Tuleb lihtsalt kursis olla, mida, kus ja mis hinnaga müüakse. Meie pere uueks lemmikuks on saanud marineeritud pisikese kurgid ja küüslauk. Neid mõlemaid müüakse lahtiselt ja maitsed on head. Küüslauku võiks ise marineerida, aga lihtsam on osta. Võtsime mõlemaid ja usun, et saavad kiiresti otsa. Koju tulles küsis Peeter Marlenilt kas tal on õpitud. Tuli välja, et tal on osa homseks vajava minevates asjadest tegemata. Mina ju eile ei küsinud, kas tal on kõik tehtud. Ups, minu viga. Marlen hakkas õppima ja peagi tuli ving järgi, ei midagi uut. Tal oli vaja hispaania keeles sõnadele puuduv täht juurde kirjutada. Mina soovitasin tal kasutada sõnaraamatut, et kontrollida õigekirja. Siin on palju sõnu, mis häälduvad ühtemoodi, aga kirjutatakse teistmoodi. Ei saa kuulates aru, millise tähega kirjutatakse. Sõnaraamatust teatas Marlen tema otsima ei hakka. Ühe sõna leidmine sealt pidi terve tunni ära võtma. Seletasime talle, mis põhimõttega on sõnaraamat tehtud ja, kuidas ta kiirelt leiab. Marlen ei teinud sellest väljagi. Tema oli nõus ülesannet tegema, kui keegi talle sõnad välja otsib ja lisas juurde, et üldse ta ei viitsi. Nojah, meie ka ei viitsi. Mingi aeg läks mööda, kui Gregor tõi mulle raamatud kontrollimiseks. Osad tähed olid valesti, aga muidu oli enam vähem. Pakkusin Marlenile lõpuks välja, et vaadaku arvutist, kuidas peab kirjutama. Tegin talle tõlkeprogrammi lahti ja näitasin, kuidas asi toimib. Kirjutama hakates ja sõnale tõgete mitte saades sai ta ise ka aru, et midagi on valesti. Asendades tähe teisega tuli sõna ka välja. Seejärel läks juba kiirelt ja peagi olid vead parandatud ja võis õppimise lõpenuks lugeda. Seda küll kuni homseni.