03.10.2015

Ongi käes viimane tööpäev sellel nädalal. Peeter muidugi ei tahtnud tööle minna, kuna see viimane päev on liiast, mis liiast. Eriti kaua ei tohiks täna minna, kuna eile palju autosid ei tulnud., kuid tänane päev on ees ja ei tea mis see toob. Minu jaoks ei toonud see juba hommikul midagi head. Gregor nimelt ei taibanud jälle magada. Kuid selle eest sai ta aru, et ma ei taha temaga suhelda, sõi ja oli vaikselt. Marlen ärkas samuti liiga vara ja nii nad kahekesi omi asju tegema hakkasid. Lõpuks arvasid nad, et võiks „Kättemaksukontorit“ vaadata. Mina arvasin, et me võime seda teha kohe peale seda, kui on õpitud. Natukene tuli vastuvaidlemist, aga mõlemad asusid tegutsema. Gregor sai enne valmis, kuna tal oli üks asi teha. Marlen selle eest sai tükk aega toimetada. Tal on ju vaja mitmeks päevaks asjad ära teha ja seda ei ole sugugi vähe. Lõpuks ütles ta kõik ja nii me filmi vaatasime, kuni Peeter koju jõudis. Peetri päev oli möödunud nii enda töökojas, kui ka teises kohas käies. Vahel ei saa auto nende juurde tulla ja tuleb ise minna. Nii ta käisiki mingeid asju teises kohas vahetamas. Vähemalt igav ei hakka. Ise ta ütles, et käis jälle komandeeringus. Peaks uurima, kas selle eest makstakse eraldi tasu hahahha. Mulle vahel tundub, et mul on koguaeg midagi vaja. Ometi on kapid riideid ja jalanõusid täis. Kuid ei, tegin avastuse, et uusi pükse oleks vaja, kaua ma ikka vanadega käin. Poodi oli nagu nii vaja ja nii me linna läksime. Pükse poes igasuguseid, aga sellised, mis mulle meeldiks olid müügilt ära võetud. Või ma ei leidnud neid lihtsalt. Selle eest sain ühe pluusi ja, mis peamine Gregorile saime püksid. Me oleme siin kevadest saadik talle pükse otsinud ja pole neid leidnud. Proovides ilmnes, et püksid sobivad ja nii me nad ära ostsime. Leidsin, et müügil on columbia tossud ja mul oleks neid ka uusi vaja. Need, mis mul meeldisid olid ainult väiksed numbrid väljas. Üks paar oli sobiva numbriga, aga need olid tumepruuni värvi. Mõtlesin, et küsin müüjalt, kas teisi on minu numbrit, tuli välja, et on. Proovisin ühte jalga ja talla alune kõrge, teisel varvaste juures olev õmlus surub jala peal. Katsudes tunda, et õmblus on paksem. Seega jäid tossud ostmata, nagu ka saapad ja püksid. Hea selle juures on see, et raha jäi järgi. Laupäeva õhtu möödub telekast laste nö lemmiksaadet vaadates. Ma olen enne ka öelnud, et neile meeldib vaadat, kuidas inimesed viiakse kuskile ja nad peavad seal ilma millegita hakkama saama. Tavaliselt on 2 osalejat ja 21 päev. Seekord oli 12 osalejat ja 40 päeva. Inimesed jagati gruppidesse ja lasti loodusesse nö lahti, hiljem said grupid kokku. Saade on huvitav juba selle poolese, et inimesed peavad ise vaatama, kuidas looduses hakkama saavad. Neil ei ole riideid, süüa, juua, elukohta kõik tuleb ise leida. Ainukene, mis neil on on nuga, kaart, kott, magneesiumpulk ja kaamera. Suurimaks raskuseks tavaliselt on söögi puudumine, kuigi jah ilma (vähesega) saab piiratud aja hakkama. On olnud ka juhuseid, kus satutakse elame kohta, kus öösiti on külm. Lapsed jälgivad saadet huviga ja ehk jääb neile midagi tarka tuleviku tarbeks meelde. Kusjuures Marlen on väljas tahtnud proovida, kuidas saab tuld teha. Vahel ei anta magneesiumipulk tule tegemiseks. Siis võetakse oks ja keerutatakse seda puu peal, kuni tekib tuli (kuidagi nii see käib). Me ei ole seda veel proovinud, aga ühel päeval proovime lastega järgi. Saade oli pikk ja ei tahtnud kuidagi läbi saada, mulle tundus, et mina olin ainukene kes tahtis magama minna. Lõpuks oli saade läbi ja saime magama minna.