02.10.2015

Jälle on reede käes ja seega viimane koolipäev, sellel nädalal. Loodetavasti on ka viimane päev, kus ma pean hoiulast hoidma. Kuigi jah, mida rohkem tunde ma teda hoian, seda rohkem raha saan. Tuleb tõdeda taaskord on Eesti Loto mind alt vedanud. Peaks ikka neile kirja saatma ja küsima, miks nad müüvad praak pileteid. Oleks ju tore saada üks korralik summa. Mis ma sellega teeks ma ei ütle. Kunagi, kui olen võidu saanud annan teada. Lapsed ärkasid natukene peale seda, kui hoiulaps tuli. Kuna nad eile jätsid oma asjad laiali, siis tuli hommikul tegeleda koristamisega. Mina olen neile korduvalt öelnud, et kui nemad asju ise ära ei korista, siis mina viskan lihtsalt minema. Mina isiklikult ei tunne ühesti mänguasjast puudust. Minu elu oleks palju kergem, kui mänguasju ei oleks. Üle mitme päeva saime õhtul õues olla. Mängukale minnes oli mul ühe hetkega 5 last. Kõigepealt minu enda kaks, siis hoiulaps, Gregori sõber ja endise naabri laps. Endise naabri laps tahtis tõukeratast, mida ema läks kodunt tooma. Laps emaga koju minna ei tahtnud, vaid eelistas meiega tulla. Tuleb tõdeda, et täitsa raske oli seda karja koos hoida. Marlen andis endise naabri lapsele oma tõukeka kasutada ja nii kõik peale Marleni eest ära sõitsid. Muidu poleks hullu olnud, aga 2 neist olid väiksemad ja ma ei tahtnud, et nad üksinda üle tee läheks. Tegime meie Marleniga väikse jooksu ja jõudsime neile järgi. Igatahes on mul heameel, et meie majas enam väikseid lapsi ei ole/ega tule. Endi omi ei pea me enam taga ajama, kuna nad saavad sõnadest aru. Nojah vahel ei saa. Mängukale jõudes oli 5-t alles 4, kuna Gregori sõber teatas, et tema ei taha sinna tulla. Ta on selline isepäine ja, kui tema tahtmise järgi ei tehta, siis ta läheb koju ära. Õues oli ilus, päike paistis, tuule vaikne, soe ja mõnus. Mängukal oli päris palju lapsi ja aeg läks kiirelt. Peagi tuli hoiulapsele ema järgi, aga laps ei tahtnud koju minna. Ja nii me kõik mängukal olime. Esmaspäeval algab minu hommik kella 8, st enne last ei tooda. Küll on tore, ei pea enam poolest ööst ärkama. Peetri päev möödus nagu ikka hästi, kui välja arvata tema kaastöölise „arvamuse avaldus“. Nimelt üks päev teatas tema kaastöötaja, et Peeter muudab teda närviliseks. Sellel hetkel Peeter ei pööranud sellele tähelepanu ja ei küsinud põhjust, täna ta seda tegai. Alguses ei tulnud selle peale mingit vastust ja Peeter läks teise boksi otsa omi asju tegema. natukene hiljem tuli kaastöötaja ja küsis kas Peeter mäletab seda esmaspäeva. Miks ta ei peaks mäletama. Eelmine laupäev oli neil palju tööd ja tööpäev läks pikemaks. Esmaspäeval eriti midagi teha ei olnud ja Peeter puhastas omi tööriistus ja vahepeal istus. Kaastöötaja ei teinud peale sekretäriga rääkismise midagi. Ja, siis ta ütles Peetrile, et sa istusid niisama selle asemel, et minu tööriistad kokku korjata ja põrand puhtaks teha. Ah, mida??? Nimelt ei ole kaastöötajal kombeks eriti oma asju kokku korjata. Lisaks oli ta eelneval laupäeval kasutanud Peetri tööriistu ja need oli samas hunnikus vedelenud. Peeter korjas enne oma asjad sealt ära ja neid ta puhastaski. Igatahes kaastöötaja oli lõpuks öelnud, et töö kohta ei ole mul sulle midagi halba öelda. Iga mees peab ikka enda järel ise koristama. Peeter ei teinud temast rohkem välja, ei rääkinud temaga ka, vaid tegeles oma asjadega. Õhtupoole tuli kaastöötaja tema juurde ja ütles alandlikult, et tal oleks Peetri abi vaja. Peeter, kui hea inimene läks ikka appi. Peeter ise ütles, et kaastöötaja sai ise ka aru, kui rumalalt ta käitus. Ei ole ju mõtet mingit põhjust lihtsalt otsida, et oma pahatuju kellegi peal välja elada. Peeter lubas järgmine korda, kui asjad vedelevad need labidaga tema lauale tõsta. Seejuures pidi ta vaatama, et sekretär seda näeks. Muidu läheb Peetril seal hästi ja oma tööd ta tunneb ja oskab. Mina olen igapäev rahul sellega, et ta ei pea enam sõitma ja lapsed saavad igapäev koos isaga olla. Mida paremat veel tahta?