23.09.2015

Täna öösel sain ma natukene pikemalt magada, kuigi jah und jäi jälle väheks. Enne kella 6 olin juba üleval ja enam magama ei jäänud. Kogu öö möödus katkendliku une saate, Peetril samamoodi. Hakkame vist vanaks jääma, et ei maga enam. Lapsed selle eest magasid, Gregor ei köhinud kordagi ja ninaga ei luristanud nad ka. Ju, siis mee-kaneelisegu aitab. Nagu ka eile veetsin oma hommikuse esimese tunni külas. Ja jälle kord oli mul aega telefonimängu mängida. Tõmbasin eile uue mängu ja täna seda mängima hakates ilmnes, et ilma internetiühendusesta see ei toimi. Meie enda nett alla ei levi ja 3 G ei tahtnud ma selleks kasutada. Seega ei saanud ma seda mängida. Aeg läks täna kuidagi kiiremini ja peagi ajasin lapse üles ja tulime meile. Panin Peetrile kohvivee keema, toidu sooja ja läksin teda äratama. Poolel teel tuli mulle vastu Gregor, kes küsis luba ärkamiseks. Selle ta ka sai ja hetk hiljem nägin, et Marlen on samuti üleval. Vaata, kui tore. Lapsed vaatasid jälle multikaid, kusjuures meie omad muidu ei vaata. Meil ei jää tavaliselt selleks aega. Nii, et neil on hetkel kasu sees, näevad juba hommikul telekat. Viisin lapsed kooli ja otsustasin korralik olla ja vajalike asjadega tegeleda. Ma olen juba mõndaaega vaadanud ja mõelnud, et peaks diivanikatted puhtaks pesema. Paraku ei ole ma selleni siiani jõudnud, kuid täna võtsin katted maha ja pesin puhtaks. Enne talve peab vajalikud asjad ära pesema, kuna talvel on kuivatada raskem. Peale seda läksin jälle magama, mis teha kui uni tuleb peale. Suurema osa ajast vedelesin voodist ja vaatasin kella, et kaua mul veel aega on. Vahepeal oli lastel õue aega ja nende tuppa minnes teadsin, et mul on veel natukene aega. Seejärel jäi magama, kuid ärkasin kella peale, mis väljas lööma hakkas. Katsu, siis niimoodi magada. Laste päev läks nagu ikka hästi. Marlen tõi õppimise lõunaajal kaasa, aga valmis seda teha ei viistinud. Mõlemad tegid oma asjad ära õhtul ja ilma suuremate probleemideta. Marlen rääkis eelseisvast kooliga väljaminekust. Tuli välja, et nad ööbivad kuskil laagriruumide ja seal toimub ka nende toitlustamine. Nagu ma Marleni jutust arusain, siis teevad nad ise süüa. Sellest ka loogiline, et tuleb maksta ööbimine-toit. Kaasa peab võtma ainult hommikusöögi. Selle peale hakkas Peeter naerma ja ütles, et meie kana (Marlen) sööb selle enne hommikut juba ära. Marlen on ju meil hea isuga. Me ei teadnud, kas Marlen lubada või mitte, kuid lapsed tegid meie eest nö otsuse. Nimelt oli neil lõunaajal vaja omavahel kraagelda ja see aitas otsusele kaasa. Mõte sellest, et üks laps läheb teisipäeva hommikul ära ja tuleb kolmapäeva õhtul koju, milline vaikus saab olema. Nojah, eriti mitte, sest Gregoril on kindlasti palju rääkida. Kuid ma arvan, et õige on, et Marlen saab minna ja koos teistega olla, tema jaoks on see tähtis. Ja küll me selle ajal ilma temata hakkama saame. Õhtu veetsin koos lastega mängukatel, kuni tuli hoiulapse ema. Aluses lootis ta, et äkki homme ei pea nii vara minema, kuna tööd ei pidanud palju olema. Kuid hiljem tuli välja, et ikka tuleb 7 minna. Ma juba lootsin, et saab kauem magada. Huvitav on, tegelikult kõhedust tekitav on meie selle aastane ilm. Eelmised aastad on septembris olnud soe. Hommikuti on vaja olnud peale panna, aga päev ja õhtud on soojad olnud. See aasta on hommik ikka külm, päev soe ja õhtul nii, kui päike ära läheb ja külm. Viimastel päevadel on tuul ka olnud ja see tekitab veel rohkem külmatunnet. Ma panin isegi aknad kodus kinni, kuna hommikul ärgates oli külm. Ma ei kujuta, ei tahagi kujutada ette, mis talvel saama hakkab. Kas tõesti tuleb siin oldud aja kõige külmem talv?