16.09.2015

Miks see nädalavahetus küll nii kaugel peab olema. Need hommikused ärkamised on sellel nädalal eriti rasked, vähemalt minu jaoks. Lapsed selle eest olid enne üleval, kui ma neid äratama jõudsin minna. Minu igapäeva elu saab kirjeldada järgmiselt. Kõige hullem töö on vist olla koduperenaine. Palka pole, puhkepäevi pole, puhtust pole, varem jalga lasta ei saa, töö ei lõpe iialgi otsa....ja siis kuuled, kuidas ümberringi räägivad - mis tal viga, ta ei tööta, ta on kodune.... Mõtlesin, et teen õhtuks pizzat ja kreemisaia (kringlit). Kuna ma arvasin, et me oleme õhtul õues, siis otsustasin oma elu kergemaks teha. Taina panin kerkima enne kooli minekut. Pizza jaoks asjad hakkisin samuti ära ja lisaks tegin keedukreemi valmis. Kreem oli nii hea, et ma oleks võinud selle kõik kohe ära süüa. Paraku oli mul meelest läinud, t kreemi ei saa pool päeva varem valmis teha. Juba teist korda keeda kreemi ette valmis ja selleks ajaks, kui kasutama hakkan on ta vedelaks läinud. Ma ei tea, kas teda võib uuesti keema panna. Seega olen pidanud kasutama vedelat kreemi. Kuna kreem oli vedel, siis mõtlesin teha kringli. Vahele panin veel lisaks vaarikamoosi, peaks jääma hea. Sain rulli peaaegu kokku, kui tainas läks ühest kohast katki. Tegin käed jahuseks ja püüdsin päästa, mis päästa annab. Sain ühe augu kokku, kui tekkis teine ja seda enam kinni ei saanud. Oeh. No mis teha, ikka juhtub. Selle eest söödi kringel väga kiirelt ära, sest maitse oli hea. Järgmine kord proovime uuesti. Marleni puhkus sai läbi ja tänasest on jälle kodusedtööd. Esimest korda oli kahes aines, kuigi jah midagi hullu veel ei olnud. Marlen sai tehtud ja ma ei pidanud teda veel sundima. Õhtu veetsime nagu ikka õues ja täna oli lastel viimane tantsu harjutamise kord. Eks, siis laupäeval näeb, kuidas välja tuleb.