15.09.2015

Äratuskell sai täna pikalt heliseda, kuna ma ei tahtnud üldse ärgata. Tõusin voodist püsti ja mõtlesin, mis päev täna on, et ma nii vara pean ärkama. Vaatasin telefoni, aga ei suutnud tuvastada nädalapäeva. Kööki jõudes vaatasin kalendrit, kuna ma kuupäeva ei mäletanud, siis ei saanudki ma nädalapäeva teada. Lõin käega ja panin kohvivee keema ja toidu Peetri jaoks sooja. Uskumatu juba teisel kooli hommikul ei suuda ma ärgata ja päeva mäletada. Huvitav oli see, et vesi tuli jätkuvalt, kuigi pidi mitu tundu tagasi ära minema. Peeter arvas selle peale, et äkki läheb hoopis päeval ära ja tuleb homme hommikuks tagasi. Elame-näeme. Täna on, siis see päev kus ma ei tee midagi. Söök on mul valmis, koristada võib alati, aga midagi ei juhtu, kui päev vahele jääb. Pesu peaks pesema, aga ma ei tea kaua vett on. Üldse olen ma ära teeninud puhkepäeva, seega peaks siesta tegema. Vedelsin mõndaaega voodis, und ei tulnud. Selle eest sain peavalu, vähemalt midagi. Kooli minnes mõtlesin, et sõbranna arvab, et ma sain jälle asjadest valesti aru, kuna teatasin, et vesi läheb ära. Selle asemel tuli ta minu juurde, tänas, et ma talle sõnumi saatsin. Tuli välja, et neil läks täpselt öeldud ajal vesi ära. Meil selle eest ei läinud vesi üldse ära. Laste päev möödus nagu ikka koolis. Lapsed koduseidtöid täna ka ei saanud. Gregor hoopis teatas, et mulle on kodusedtööd. Iga õppeaasta alguses tuleb terve virn erinevaid pabereid täita. Täna oli vaja anda oma nõusolek selleks, et kool võiks lapse kooli territooriumilt välja viia. Vahel nad käivad nt jõeääres ja mujal jalutamas-elu uurimas. Lisaks taheti veel nõusolekut, et lapse pildi võib panna kodulehele. Ma ei saa aru, miks peab iga aasta uuesti neid pabereid täitma. Peeter ütles õhtul, et ta saadeti teise majja appi, kuna neil pidi palju tööd olema ja millegagi on väga kiire. Seal, kus Peeter muidu on oli vaikne, igav ühesõnaga. Peeter läks, keegi talle seletada mida tegema peab ei viitsinud. Näitati, et mine võta mingi asi lahti. Peeter küsis tööriistu ja öeldi otsi. Eriti tore. Üks töölistest nö ülemus ei teinud sellel ajal midagi muud, kui lobises ühe juhiga. Aga neil oli kiire. Ühesõnaga kiiret ei olnud kuskile. Peeter sai osa lahti ja, siis tuli teine tööline appi seda kokku panema. Peetri abi vajas ta täpselt nii palju, et Peetrit iga uue jupi järele lattu saata. Ei olegi mõtet öelda, et see ajas Peetri vihale. Eriti arvestades, et iga jupi järele saadeti eraldi, ole nagu jooksupoiss. Parim oli muidugi see, et ühe poldi järgi minnes öeldi, mis suurust vaja. Peeter vaatas kohe, et see jääb väikses ja vaja suuremat. Seega Peeter võttis suurema ja tagasi tulle küsis uuesti kas mehhanik on numbris kindel. Selle peale see vastas, et number suurem peab olema. Lõpuks pani Peeter osa kokku ja läks oma majja tagasi. Tegi seal oma kaastöötajale selgeks, mis teises majas toimus. Ja teatas, et tema enam neile appi ei lähe. Tehku ise või võtku tööle keegi jooksupoisiks.