15-30.08 2015

Viimasel hommikul oleks võinud magada pikemalt, aga kus saa sellega. Uni läks nagu ikka varakult ja nii see pikk-pikk päev algas. Hommikul sai kiirelt söödud, viimased asjad kokku pandud ja kell 10.15 hakkasime sõitma. Uskumatu, aga me ei ole kunagi nii vara teele asunud. Saime loetud kilomeetrid sõita, kui ilmnes, et geps ei taha meiega koostööd teha. Eile sai gepsu uuendatud ja täna teatas ta, et midagi on tegemata jäetud ja ta ei pruugi tööle hakata. Igatahes sõitsime edasi ja peagi mõtles geps hirmust auto alla jäämise ees tööle hakata. Nii, et esimene probleem oli sellega lahendatud. Mul oli kindel plaan, et me peame Girona kandis poes käima ja midagi süüa juurde ostma. Kuna meil ja Prantsusmaal on täna püha, siis suurem lootus poodi saada on meil. Gironas olid poed kinni ja seega läksime piiri lähedal asuvasse poodi, mis oli lahti. Meile tundus, et mõlemast riigist üritavad väga paljud sinna minna. Maanteel olid ummikud, poed parkla oli täis, kassas pikad järjekorrad. Imekombel õnnestus meil vajalikud asjad osta ja asusime piiri poole teele. Nojah edasine sõit oli õudus kuubi-ruudus. Ummik ei tahtnud kuhugile kaduda ja vahepeal sai päris pikalt ühekoha peal seista. Olukord ei läinud paremaks ka peale piiri. Seega otsustasime vahepeal kõrvale sõita ja vaadata, kas pood on lahti. Ja oligi, nii et oli võmalik veel mõned asjad osta. Jõudsime tee peale tagasi ja peab tõdema, et õhtuni oli sõit raske. Ummikud olid ummikute otsa, kusjuures tegemist oli tasulise teega. Pimedaks hakkas minema ja, siis läks liiklus hõredamaks, kuid selle eest hakkas sadama. Nii vahva, sadu kestis terve järgmise päeva Saksamaad läbides ja lõppes alles pooles Poolas. Öösel jäime saksas ühte tanklasse seisma, et natukene magada. Peeter läks taha ja mina viskasin esi-istmetele pikali. Küll mul oli hea koht, üks turvavöö kinniti oli ribides ja teine puusas. Und mul ei tulnud. Järsku nägin, kuidas vari läks autost mööda ja selle peale kuulsin, kuidas süda hakkas valjult lööma. Pikapeal tõusin püsti ja vaatsin aknast välja, keegi oli eemal laua juures ja tegi seal midagi, hetk hiljem läks ta ära. Edaspidi olin iga heli peale püsti ja vaatsin, mis toimub. Me olime enne seisma jäämist tankimas käinud ja ma kartsin, et keegi tahab seda omale. Õnneks keegi meid ei puutunud ja ma sain natukene magada. Teine päev oli raske, aga saime hakkama. Poolas olid tee tööd ja ümber sõidu viitasid ei raatsinud keegi panna. Seega läks meil aega, kuni saime õigele teele. Öösel tuli uni peale ja läksime tanklasse ja tegime uinaku. Isegi mina sain 3 tundi magada. Ärgates hakkasin kohe sõitma ja päikese tõusu ajaks olime Leedus. Ülejäänud päev oli pikk ja tüütu, aga lõpuks jõudsime kohale. Suurimaks unistuseks oli see, et saaks magama minna. Marlen on meil alati andekas olnud, aga seekord tuli tal see eriti „hästi“ välja. Me ei tea, kus või kuidas, aga Marlen suutis ühe kinga ära kaotada. Uskumatu. Ta sai sünnipäevaks kingad, millega sai mõned korrad käia. Marlen tahtis need kingad kaasa võtta ja pani nad kuskil isegi jalga. Igatahes Eestis hakkas ta neid poodi minnes jalga panema ja ilmnes, et üks king on kadunud. Vaatasime autos ringi, aga king ei leidnud. Mõtlesime, et võib olla leiame hiljem kuskilt asjade alt, aga ei leidnud. Krt-krt ilusad kingad olid. Me Peetriga arvasime, et äkki kukkus Lätis autost välja, kui teetööde juures seisime. Marlen ise ütles, et king kukkus välja, aga ta tõstis kinga autosse tagasi. Võib olla kukkusid tollel hetkel mõlemad, aga ta ei pannud tähele. Ma ei tulnud ka selle peale, et kontrollida. Tagasi teel vaatasime teetööde piirkonnas ringi, aga king kuskil silma ei hakkanud. Me oleme alati imestanud, kuidas on võimalik jalanõu keset maanteed ära kaotada. Nüüd saime tänu Marlenile teada, et see on võimalik. Maja juurde jõudes vaatasime, et väljamaa numbritega auto seisab hoovi kõrval. Jõudsime järeldusele, et külla on tulnud Peetri tädi, hiljem selgus, et tädi poeg sõbraga. Kõigi näod meid nähes olid kogu seda pikka sõitu väärt, kõik olid üllatunud. Meile öeldi mitu korda, et nad alles olid meist rääkinud ja nüüd oleme kohal. Magama ei õnnestunud kuidagi minna, kuid polnud hullu. Mul on igakord olnud tavaks esimene hommik magada kaua. Nojah, seekord ei tulnud sellest mitte midagi välja. Maja oli rahvast täis ja varavalges hakkasid kõik toimetama. Päev hiljem tulid Peetri venna lapsed ka nii, et lastel oli lõbus. Ühel hommikul küsis Gregor, millal nad minema juba lähevad kuna tema ei saa magada. Tore laps, eks ole. Kõige pisem on aastane ja tal tõenäoliselt tulevad hambad, mis segasid magamist. Kodus pidi ta korra öö jooksul häält tegema. Nüüd, aga tegi ta häält pidevalt ja see segas magamist, kuid pole hullu saime hakkama. Nagu ikka sai erinevad vajalikud kohustused tehtud. Ainukene mida meil ei õnnestunud teha oli uue auto ostmine. Käisime erinevaid vaatamas, aga kõigil oli midagi viga. Probleemidega autot ei ole ju mõtet osta, seega järgmine kord jälle. Suurimaks elamuseks laste jaoks oli kindlasti paadiga sõit. Peetri vanemad elavad mereääres ja olemas oleva paadiga oli hea igapäev merel käia. Nojah, lisaks sõitmisele püüti ka kala. Ma ei mäletagi, millal viimati nii palju kala sai süüa. Igatahes oli hea ja mõneks ajaks peaks kala isu läinud olema. Marlen ütles, et terve nädal tuli ainult kala süüa. Lisaks said lapsed igapäev ujumas käia. Nii, et Marleni soov mereäärde sai kuhjaga täidetud. Millegipärast saavad head asjad ikka kiirelt läbi ja nii tuli kätte meie lahkumise päev. Nagu ettearvata oli, siis oli see taaskord raske. Hakkasime juba ära tulema, kui Marlen hakkas nutma ja teatas, et tema ei taha kuhugile minna. Tema ei taha Hispaaniasse tagasi, kuna tal on siin sõbrad. Ja üldse olime me lubanud, et me ei lähe enne lõunat ära. Kell oli selleks ajaks ca 12.30. Hea küll lubasime tal pool tundi veel teistega koos olla. Kell hakkas pool 2 saama, kui lõpuks tulema hakkasime. Ega vahet ei ole, mis kell lähed ikka on raske ja valus lahkuda. Käisime veel keldrist läbi, et mõned asjad sinna viia ja mõned autosse tõsta. Seejärel algas sõit kodupoole. Nagu ikka käisime ka seekord Pärnus poes ja ostsime mõned asjad kaasa. Nojah sai võetud leiba, juustu, kohupiima, hapukoort, mõned ajakirjad. Kokku tuli päris palju asju. Seekord on meil autos ruumi ja seega asjade ära panemisega probleemi ei olnud. Külmkapp oli samuti pool tühi ja kohupiim-hapukoor läksid külmkappi. Peale seda algas sõit, mis ei tahtnud kuidagi läbi saada. Tee oli pikemaks ehitatud ja väsimus tuli peale. Paraku ei olnud seda võimalust, et jääks seisma ja magaks. Meil on plaanis homme minna Saksamaal poodi. Selleks on vaja teise riigi otsa jõuda ja see võtab päris palju aega. Tegemist on outlet poodidega ja tahaks seal natukene ringi vaadata. Poed on kella 8 lahti ja seega ei ole aega magamiseks. Nii me korda mööda sõitsime ja lootuses jõuda. Kuid Poolas ei saa kunagi kindel olla, kui ruttu sealt minema saada. Juba tulles tekitas tee remont meile probleeme ja neist ei pääsenud me ka tagasi teel. Kokku kulus meil ringi sõitmisele ja õigele teele tagasi saamiseks 2 tundi. Appi!!! Ma ei taha enam Poola minna. Kusjuures jätkuvalt ei ole välja pandud ümber sõidu teega märke. Ma ei saa aru, mille järgi seal sõitma peab. Lõpuks saime õigele teele ja asusime nö aega tagasi tegemea. Õnneks oli kiirtee ja sõita võis, kuni 140 km/h. Meie nii kiirelt ei sõitnud, aga tundus, et kilomeetrid hakkasid peale seda kiiremini kahanema. Kõik oli hea, kuni kuskil Saksamaal sattusime ummikusse. Tee oli 3 reas autosid täis ja mingit liikumist ei toimunud. Väljas oli ilus ja soe ilm ja paljud inimesed olid autodest välja tulnud. Tegime seda meiegi ja lisaks otsustasime kohvi teha. Tõstsime pliidi välja, pott veega keema ja peagi nautisime värsket kohvi. Ise arvasime küll, et ülejäänud vaatavaid meid nagu idioote, kuid me ei lasknud ennast sellest segada. Olime pea 40 minutit seisnud, kui autod hakkasid teo sammul liikuma. Selleks, et normaalselt jälle sõitma hakata läks veel ca 30 minutit aega. Poodi jõudmiseks veel aega oli ja kohapeal peaks saama tunnikese olla juhul, kui ootamatusi ei tule. Peagi ilmnes, et on vaja tankida ja see võttis aega ära, nagu ikka. Ummikuid enam ei olnud ja sai enam vähem normaalselt sõita. Lõpuks jõudsime kohale ja läksime poodi ja seal tabas meid ebameeldiv üllatus. Ilma selleta oleks liiga lihtne olnud. Tuli välja, et poed on lahti ainult kella 7, mis tähendab, et meil jäi poodides käimiseks 15 minutit. Krt, krt, krt. Meie peamine soov oli minna Nike´i poodi ja sinna me ka läksime. See oli ka ainukene pood, kuhu me saime. Saime mõlemale lapsele järgiseks aastaks Nike tossud. 2 paari eest maksime 28,-, pole paha. Sellega meie shoppamine kahjuks priidus, kuna teised poed olid selleks ajaks juba uksed kinni pannud. Kahju. Ma ei saa aru, miks peab laupäeva õhtul nii vara poed sulgema, uskumatu. Polnud midagi teha ja tuli hakata kodu poole sõitma. Jõudsime konna ja lootsime, et jõudu jätkub vähemalt pool riiki läbi sõita enne magamist. Kuid ei nii hästi ei läinud ja peagi keerasin tanklasse ja heitsime magama. Ärkasin selle peale, et põlves oli valu ja kondid olid valusad. Selleks ajaks olin ca 3 tundi maganud. Arvasin, et aitab küll aeg tööle asuda ja nii ma jälle sõitma hakkasin. Teed olid suhteliselt tühjad ja nii sai mõned tunnid sõidetud, kuni uni tuli peale ja keerasin tanklasse. Peale väikest uinakut asusin uuesti teele, kuid seekord jäi sõit lühikeseks. Lihtsalt ei olnud jõudu sõita ja silma vajus vägisi kinni. Keerasin jälle tanklasse ja selle peale ärkas Peeter ja hakkas ise sõitma. Hea on, kui keegi teine on puhanud ja saab edasi sõita. Nii me vaheldumisi edasi sõitsime, kuni hommik jõudis kätte ja oli jälle aeg tankima minna. Peale tankimist tegime avastuse, et kõrval olev pood on lahti. Millegipärast teadsime me, et pühapäeval on konnas poed kinni. Kuid seal olid kõik poed lahti ja nii me poodides käisime. Saime lastele kooli jaoks mõned asjad ja lõpuks leidsime Gregorile teksad. Midagi head ka selles päevas. Teed olid autosid täis ja palju oli karavane. Seega läks igas maksupunktis palju aega. Lisaks sellele käis tee peal pidev mööda sõitmine ja tuli igas suunas pidevalt vaadata, et keegi otsa ei sõida. Kiirteed on head, aga nendel sõitmine on kohati hullumeelne. Suurem osa kihutab, siis on need, kes ei saa sõidetud. Viimased 300 kilomeetrit olid kõige hullemad. Mulle tundus, et see oli pikim lõik terve tee jooksul. Kilomeetrid ei vähenenud, aeg ei läinud edasi ja kodu ei tulnud lähemale. Lõputu õudus. Kuid peale pikka sõitu ja ootamist jõudsime lõpuks koju. Nüüd jäi veel asjad tuppa viia. Juba maja ees saime teada, et ühel lapsel on meie majas sünnipäev. Uksest sisse astudes kohtusime naabrinaisega ja tema tundis kohe huvi, kuidas meie reis läks. Sai talle kiirelt räägitud, kuidas läks ja edasi mindud. Seejärel õnnestus meil järgmiseid naabreid näha. Tundus, et terve maja on trepikojas. Eriti sellel päeval, kui saa ei taha kedagi näha ja kellegagi rääkida. Maja ees nägime Gregori jalgpalli treenerit, kellel tuli meelde, et meil on mingid paberid puudu. Teisipäeval on esimene trenn ja leppisime kokku, et räägime teisipäeval. Ei olnud mul tahtmist temaga, ega ka teiste naabritega rääkida. Lõpuks olid asjad toas ja tuli hakata neid ära panema. Kuna kõik olid väsinud, siis tegeleme sellega mõni teine päev. Peeter ja lapsed vaatasid filmi ja ei teinud väljagi minu soovist magama minna. Lõin käega ja läksin magama, kuna ma lihtsalt ei suutnud enam üleval olla. Mis kell teised magama läksid seda ma ei tea, kuna ma ei kuulnud. Suured-suured tänud kõigile, kes olid meiega ja meid välja kannatasid. Meil oli teiega tore ja loodame peatselt jälle kohtuda. Aitäh!!!!!