14.09.2015

Küll see hommik tuli ruttu, alles ma läksin magama ja juba helises kell. Pole midagi teha, tuleb ärgata ja uue eluga alustada. Kõigepealt tuleb Peetrile söök ja kohvi teha. Seejärel ta tööle saata, oodata ca 10 minutit ja äratada lapsed. Nemad ei tahtnud üldse ärgata. Tõmbasin kardinad eest, käisin ja kõdistasin neid. Marlen tuli voodist välja, vaatas külmkappi ja ei leidnud midagi süüa. Uskumatu nagu külmkapp oleks äkitselt tühjaks saanud. Soovitasin talle mida ta võiks süüa ja lõpuks võttis ta jogurtit. Vähemalt midagi. Gregor teatas, et tema ei kavatsegi kooli täna minna, vaid teeb seda homme. Unistamine ei ole keelatud. Ei jäänud tal midagi muud üle, kui voodist välja tulla. Söömast Gregor keeldus, põhjusest ma ei kuulnud. Hammaste pesu peale teatas ta, et ma alles õhtul pesin. No ja, siis tuleb hommikul jälle pesta. Selline tunne nagu eelmisel päevadel poleks hommikul süüa ja hambaid pesta olnud vaja. Uskumatu. Tahtsin neist pilti teha, aga sellest ei tulnud midagi erilist välja. Palusin neil pikavarrukaga riided pealt võtta ja see ajas Marleni pahaseks. Tema teatas, et tal on külm. Hea küll lubasin ta kampsuniga pildi peal olla. Gregor tegi rõõmsa näo pähe, aga Marlen mossitas piltide peal. Oh jah. Kooli juurde jõudes oli näha rõõmsate nägudega lapsevanemaid. Lapsed nii õnnelikud ei olnud. Marleni klassist jäi üks tüdruk klassi kordama ja tema oli see kõige õnnetuma näoga. Selle peale tui mul meelde, et aasta tagasi seisis Marlen samasuguse näoga. Ütlesin tüdruku emale, et Marlen oli samasuguse näoga uude klassi minnes. Lisasin juurde, et mõne päevaga läks üle ja edasi ei olnud probleeme. Tüdruku ema ei olnud selles üldse kindel ja ei jaganud minu arvamust. Koju tagasi tulles ootas mind ees vaikus. 3 kuud kestnud karistusaeg on lõppenud, ma elasin selle üle ja olen nüüd ära teeninud vabaduse. Millal ma seda nautima saan hakata ma veel ei tea. Ütlesin millagi Peetrile, et esimesel koolipäeval ei tea ma mitte, kui midagi. Kohe pärast seda, kui olen koristanud, pestnud ja söögi valmis teinud ei tee ma midagi. Peale seda, kui kõik on tehtud ei ole mul enam aega millekski muuks, kui kooli minekuks. Nii, et laisklemine jääb ära. Koju tulles koristasin kõigepealt Marleni riidekapi ära. Mis ma sealt head leidsin? Puhtaid ja musti riideid, säilituskarbi kaaned, hambapasta-harja komplekti koti, prahti. Seejärel oli aeg pesu masinasse panna ja süüa tegema hakata. Kuna täna on esimene koolipäev, siis ei saa seda mööda saata ilma koogita. Andorras käies ostsin kohupiima, et sellest midagi teha. Millegipärast ei tule mul kohupiimakook küpsetades välja ja seega langes see valikust ära. Mõtlesin veel, et võiks teha rullbiskviiti täidetud kohupiima ja vahukoorega. Ei tundunud ka see hea mõte olevat. Seega jäin vana hea klassikust lemmiku juurde, mis on alati kindla peale mineks. Tegin küpsisetorti, kohupiima ja ananassidega. Nagu arvata oli, siis söödi seda isuga. Kook sai valmis oli aeg hakata tegema kartulisalatit. Peale seda oli aeg pesu kuivama panna, toad tolmuimejaga puhtaks teha. Ja, siis jäi mul natukene aega mitte midagi tegemiseks. Paraku käib kell kiirelt eriti, kui ei peaks ja nii ma ennast jälle koolist leidsin. Gregor ütles, et tema sai sõbra kõrvale istuda (see pole tema suurim sõber). Midagi head sellest koos istumisest tõenäoliselt ei tule. Ma usun, et õpetaja tõstab nad peagi eraldi. Muud ei ole midagi, aga nad hakkavad tõenäeoliselt lobisema tunni ajal. Kõige tähtsam on siiski õppimine. Mõlemad lapsed said kätte päevikud ja Marlen tunniplaani. Miks Gregor tunniplaani ei saanud ma ei tea. Õppimisega nad veel ei tegelenud. Küll, aga räägiti oma suvest, kes kus käis ja mida tegi. Eks esimesed päevad ole nöö harjumiseks. Õnneks ei antud koduseidtöid, midagi positiivset. Marlen ütles, et nende uus õpetaja pidi olema rahulikum, kui eelmine. Õpetaja oli öelnud, et talle ei meeldi kisada ja karistada. Peale kooli tuli minu juurde Marleni sõbranna eelmisest klassist. Hakkas mulle rääkima, et neil toimub pühapäeval pidu, seal kus me üks aasta käisime. Mulle meenus, et tal tuleb sünnipäev ja küsisin kas seoses sellega on pidu. Vastuseks tuli jah. Seejärel küsis ta kas Marlen võib sinna tulla. Vau, ma olin selle peale üllatunud. Peale seda, kui Marlen läks teise klassi ei ole tema vana klassi üritustele kutsutud. Kuigi selle tüdrukuga on nad koguaeg hästi läbi saanud. Eelmine aasta Marleni sünnipäevale ei kutsutud. Vastasin talle, et loomulikult saab Marlen sinna tulla. Tüdruku silmist oli näha, et tal on heameel, et Marlen tuleb. Hiljem küsisin Marlenilt ka, kas ta tahab sinna üldse minna. Hea ema eks ole, kõigepealt luban ja, siis küsin lapselt. Marlen vastas selle peale, et sõltub kas meil on aega ja kas kodusedtööd on tehtud. Ei noh ma pidin imestusest pikali kukkuma, hea et istusin. Mina ütlesin talle, et tegemist on pühapäeva õhtuga ja tal on aega nädalavahetusel oma asjad ära teha. Igatahes tahtab Marlen sinna minna. Sain päeval huvitav telefonikõne. Helistati minu Eesti numbri peale ja küsiti kas räägitakse minuga, öeldi nimi ja perekonnanimi. Seejärel öeldi mingi laenukontorinimi, kus kohast helistatakse. Tahtsin juba öelda, et ma ei ole nende pakkumisest huvitatud, aga mulle ei antud sõna. Öeldi hoopis, et mul asub kuskil Raplamaal maja ja nemad käisid seda vaatamas ja on huvitatud selle ostmisest. Kas ma olen nõus seda müüma? Mis asja, mitte midagi ei saa aru? Nii ma ka ütlesin ja mulle korrati eelnevat juttu. Selle peale teatasin, et nimi võib ju õige olla, aga number on totaalselt vale. Helistaja ehmatas selle peale, vabandas ja ütles, et tegemist peab olema minu nimekaimuga. Peeter pärast ütles, et öelnud ma olen nõus müüma ja andnud kontonumber. Hahaha. Nimekaimud on mul mõlema perenimega olnud, eelmisega oli isegi 2 tükki. Õhtul peale kooli jäime lastega õuega, kuna ilm oli ilus ja õppida ei olnud vaja. Mõlemal oli täna eelviimane tantsu harjutamine ja seal nad ka käisid, kuigi ei tahtnud. Enne tuppa tulekut küsis naabrinaine, kas ma tean, et öösel läheb vesi ära ja tuleb homme õhtul tagasi. Loomulikult ei teadnud ma seda ja koju jõudes hakkasin vett koguma. Peeter jõudis taaskord normaalsel ajal koju, st täpselt söögiajaks. Lapsed said neile koolist rääkida ja peagi oli neil aeg magama minna. Uskumatu, milline vaikus.