13.09.2015

Pühapäev, viimane vaba päev. Isegi mina taipasin hommikul kauem magada. Täna on lastele batuudi ja meie omad tahtsid minna neid vaatama. Kuid peale eilset ei lähe nad üksinda kuhugile. Nad olid selle peale imestunud, et mismõttes. Peeter küsis selle peale, et kelle juurde me teile täna peame järgi tulema. Ei olnud neil midagi tarka öelda. Enne turule minemist mõtlesin, et lähen ja vaatan koos lastega, mis toimub. Kohale jõudes tuli välja, et seekord ei ole tavalised batuudid. Vaid hoopis veega. Ühe peale pritsis vett külgede pealt. Teise peal sõitsid ülevalt alla, kus oli bassein. Väikestele oli lihtsalt bassein veega. Kuna meil ei olnud ujumisriideid kaasas, siis otsustasime, et tuleme õhtul. Batuudid on nii hommikul, kui õhtul. Etteruttavalt võib öelda, et õhtul oli ilm pilves, puhus tugev tuul ja me ei saanudki minna. Pole hullu. Turul oli jälle palju rahvast ja hinnad all nagu nädal tagasi. Seekord me midagi erilist ei leidnud, kuid päris tühjade kätega ka koju ei tulnud. Kohustuslikus korras tuli meloneid, arbuuse, nektariine osta. Juba teist päev on meil kodus avatud lasketiir. Lapsed on sellest eriti vaimustatud ja pidev laskmine käib. Ma juba ootan, millal nad sellest ära tüdinevad. Eriti tore on astuda, kui mingi pisikene kuul jääb jala alla. Oeh. Õhtul toimus meie külas kontsert ja käsime meiegi seda vaatamas-kuulamas. Esitati antud piirkonnale tüüpilisi laule, nagu üks tuttav ütles. Rahvast oli piisavlt, muusika oli hea. Ainult sääsed oleks võinud kuhugile mujale minna. Viimastel päevadel on eriti vihased sääsed kuskilt tulnud. Koju tulles võtsime ette laste suurpuhastuse, ikkagi homme algab kool. Sellega ühelepoole saanud palusin neil hommikuks riided valmis panna. Üldiselt muidu ma seda ei tee. Gregor tõi oma pluusid, püksid kohale, vaatasin need üle ja saatsin pluusi vahetama. Esimesel päeval võiks viisaka särgiga minna, Gregor tahtis vana panna. Kuid ta läks vahetas ringi ja midagi tal öelda ei olnud. Marleniga asi nii lihtsalt ei läinud. Tema leidis seeliku, aga pluus oli kuidagi must kappi sattunud. Marlen arvas, et ma peaksin pluusi ära pesema ja ta paneb selle hommikul selga. Ütlesin talle, et ma võin selle ära pesta, aga kas see ära kuivab ma ei tea. Kusjuures eile pesin ma pesu ja küsin lastelt, kas neil on musti riideid. Mõlemad vastasid eitavalt. Seejärel küsisin Marlenilt personaalselt kas tal on vaja midagi pesta. Ei ole, sain vastuseks. Tuletasin seda Marlenile meelde ja tal ei olnud selle peale midagi öelda. Võtsime üles hoopis teema Marlen, tema riided ja tuba. Marlen ei ole meil eriti suur korra armastaja. Ta võib täitsa vabalt panna puhtad riided mänguasjade kasti, sahtlisse, voodisse jne. Sama teeb ta ka puhaste riietega. Tihti peale paneb ta mustad asjad kappi tagasi. Me oleme talle korduvalt seletanud kuidas ja kuhu asjad käivad. Mõndaaega ta viitsib korda hoida ja, siis läheb vana rada edasi. Ise ütles ta oma segamini kapi peale, et keegi ei aita tal koristada. Küsimuse peale, kas ma olen teda aidanud saime vastuseks ja. Ühesõnaga on temaga nokk kinni saba lahti ja vastupidi. Kuidas me ükskord jõuame selleni, et Marlen hakkab kordapidama me veel ei tea.