12.09.2015

Jälle oli mul uni enne kella läinud. Peeter peab täna tööle minema ja seega tuli vara ärgata. Kaua Peetril läheb seda me veel ei tea, aga muidu peaks ta tööl olema 14.00. Meie lastega tegime toad korda ja peale seda läksid nad õue. Nad arvasid, et ma võiks nendega kaasa minna, aga ma lihtsalt ei viitsinud. Täna on meie külas laat ja sealt leidsid lapsed sõbrad ja läksid nendega mängima. Õigem oleks öelda, et kõige pealt läksid nad tõukeratastega välja ja olid maja ees. Peagi tuli Marlen ja tõi tõukekad tuppa ja ütles kus ja kellega nad on. Tubli. Iga suur asi saab alguse, millestki väikesest. Vaatasin, et vannitoa peegel vajab pesemist, kuna mul aeg oli siis mõtlesin selle puhtaks teha. Kuna klaasipesuvahend on autos, siis otsustasin ise vahendi teha. Segasin oma vahel äädika ja vee ja vahend oligi valmis, ei mingit keemiat. Peegel sai puhtaks, aga vahendit jäi järgi. Ei saa ju „head“ kraami ära visata. Nii mulle meenus, et Marleni toa akendel ilutsevad näpu jäljed. Huvitav küll, kes neid sinna tegemas käib? Vastust ma igatahes ei saanud. Pesen mina akent, väljas mängib orkester ja vahepeal plaksutatakse. Vau. Mul oli plaksutamise ajal tahtmine kummardada. Marleni toa aknad said puhtaks ja ikka oli vahendit järgi. Nii ma suure toa ja köögiaknad ja esiku peegli ka puhtaks pesin. Ma tahtsin ju ainult vannitoa peegli pesta. Vot, mis sellest välja tuli. Mina hakkasin süüa tegema, kui kõlas kell ja lapsed teatasid, et nad tulevad tuppa. Läbi telefoni oli kuulda, et nad ei ole üksi. Selge, tulevad koos sõpradega, kes pidi juba hommikul tulema. Tuli välja, et lapsed tahaks püssi lasta ja nad arvasid, et ma võiks nendega õue minna. Mina keeldusin sellest. Läks mõni minut mööda ja Peeter jõudis koju. Teda ründasid (sõnaotses mõttes) ukse peal 4 last, kes teatasid talle oma soovi. Peeter mõtles natukene ja tegi nö koduse lasketiiru. Peeter võttis kasti pani sinna peale paberi, tõstis selle Gregori tuppa. Suure toa ukse vahelt oli väga hea kasti pihta lasta. No vot niimoodi, siis veetsid lapsed aega. Täna pidi olema viimane zumba trenn, teisel ajal, teises kohas. Läksime meie kohale ja, mis me nägime. Seal toimub hoopis mingi teine üritus. Kõik viisakalt riides ja söövad. Tore, ma tundsin ennast nagu valge vares spordiriietega seal. Mõtlesin, et ju ma sain valesti aru ja täna ongi nö lõpetamine ja trenni ennast ei ole. Tulime sealt ära ja otsustasime Peetriga ratastega sõitma minna. Lapsed meiega kaasa tulla ei tahtnud. Nemad tahtsid väljas sõpradega olla ja leppisime kokku, kus nad on. Lisasime juurde, et me tuleme ca tunni pärast tagasi. Neile see sobis ja nii me oma teed läksime. Tagasi jõudes ei näinud me lapsi kuskil, kuni üks tuttav tuli mulle rääkima, mis oli toimunud. Marlen oli teatanud, et me läksime ära ja tema karda, et me ei tule tagasi. Väljas hakkab pimedaks minema ja võtmed me talle ei jätnud jne. Ühesõnaga korraldas paanika…appi. Seletasin tuttavale, kuidas asi tegelikult oli ja tema lohutas mind sellega, et tegemist on lastega ja teinekord tasub lihtsalt pikem aeg öelda. Igatahes olid lapsed läinud sõbranna juurde. Sõbranna ütles, et ta saatis mulle sõnumi ja helistas korduvalt, aga ma ei vastanud. Loomulikult ma ei vastanud, kuna telefoni mul kaasas ei olnud. Telefoni vaadates tuli välja, et me olima ca 20 minutit ära olnud, kui lapsed sõbranna juures juba olid. Nad küll otse ei öelnud, miks nad sedasi tegid, aga ridade vahelt lugesin mina välja, et nad ei leidnud sõpru ja neil oli lihtsalt igav. Lisaks tuletas Marlen mulle meelde, et alles hiljuti oli meie külas pedofiil lapsi jahtimas. Kusjuures teisi lapsi ja vanemaid oli väljas piisavalt. Päeval kõlbas neil mitu tundi väljas olla ja nüüd tehti selline paanika, et ma ei julge toast välja enam minna. Nüüd on lastel üksinda väljas käimine mõneks ajaks keelatud. Võib olla me oleks pidanud neile toavõtmed jätma. Kuid me ei tahtnud, et tagasi tulles oleks tuba võõraid lapsi täis ja nad püssiga mängiks. Igatahes kukkus s…ti välja. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud. Tuli välja, et zumba trenn oli siiski olnud. Algas ainult ca 30 minutit hiljem, kui pidi. Vot sellest oli mul tõsiselt kahju…ma oleks nii tahtnud sinna minna.