11.09.2015

Vabal hommikul oleks võinud kauem magada. Mina selle eest ärkasin enam vähem samal ajal, kui tavaliselt. Kuna meie tänasesse päeva kuulub Andorasse minek, siis läksin kööki süüa tegema. Otsustasin teha pannkooke, ikkagi pidu päev. Koogid olid peaaegu valmis, kui Gregor ärkas, kuna tal oli kõht tühi. Selleks ajaks, kui ta söödud sai ärkas Peeter ja lõpuks meie pere laiskvorst Marlen. Juba hommikul vara oli meie külas tihe liiklus ja palju rahvast. Täna on Katalooni päev ja selle puhul on traditsioonile jooksuvõistlus, nagu iga aasta. Enne, kui me jõudsime toast välja külas esimene pauk, selge jooksjad läksid teele..arvasime meie. Ei läinud kaua mööda, kui kõlas uus ja kõvem pauk. Huvitav mis siis nüüd juhtus? Seda me teada ei saanud. Majast välja minnes oli kõikjal näha pargitud autosid, õnneks ei olnud keegi meie autot kinni parkinud. Ja nii me välismaa poole teele asusime. Tee oli nagu ikka sõidumeistreid täis. Mööda neist kõigist sõita tundus lootusetu ja nii me nende järgi kulgesime. Jajah, just kulgesime kuna sõitmiseks seda nimetada ei saanud. Jõudsime kuhugile linna, ei mina enam mäleta kuidas selle nimi oli, kui meid ootas ees esimene ummik. Lõpuks nägime, et inimesed jalutasid suure Kataloonia lipuga ja see takistas liiklust. Ei ole ju võimalik, et käidaks kõnniteel või, siis kõrvalteel. No polnud hullu ja saime edasi kulgeda. Vahepeal läks hästi ja olid mõned mäkke tõusud. Seal läheb tee kahe realiseks ja õnnestus mõned mööda sõidud sooritada. Mõned linnad eemal oli jälle ummik ja seal läks juba kauem aega. Miks ummik oli sellest me aru ei saanud. Vahel on siin ummik ja hetk hiljem taastud normaalne liiklus. Ja, siis õnnestus meil jõuda kõige pikemasse ummikusse. Seal liiklus kohati seisis mitmeid minuteid. Sõita jäi sealt Andorrani ca 20 km ja seda lõiku läbisime ca 1.5 h. Vahepeal oli tahtmine auto kodupoole tagasi keerata. Igatahes ummik kulge ühest külast teise ja piirini välja. Peale piiri ei läinud olukord paremaks, ummik jätkus. Mina arvasin, et kõik see rahvas läheb poodi, aga ei nad sõitsid hoopis kesklinna poole edasi. Meie tänasime õnne, kui saime poeparklasse keerata ja ledsime parkimiskoha. Poes läks nagu ikka pikalt aega ja välja tulles ilmnes, et ummik ei ole kuhugile kadunud. Selle eest oli parklas hullumaja. Vabu kohti ei olnud, oodati ohutulede vilkudes autode kõrval, kus inimesed hakkasid ära minema. Vähemalt meie saime sealt tulema ja meie pool teed oli ummiku vaba. Ummik kestis sellel hetkel piirini, kuid autosid sõitis muudkui juurde. Mis me, siis head ostsime? Mina nagu ikka shampooni, palsamit, duŝŝigeeli, hambapastat jne. Marleni sai uue nukku ja Gregor airsoft püssi. Peeter lubas talle selle juba ammu osta ja täna tegi oma lubaduse teoks. Püss tulistab plastik kuulidega ja seega väga haiget ei tee. Üksteise pihta laskmine ei ole siiski lubatud. Enne koju jõudmist jäime ühes kõrvalises kohas seisma ja nii nad 3-i laskmist harjutasid. Lapsed said uue mänguasja. Koju jõudes said lapsed sõpradega kokku ja nad kutsuti meile külla. Mina selle ideega nõus ei olnud ja ütlesin, et nad võivad homme tulla. Täna võite peale sööki õue mängima tulla. Seda lapsed ka tegid ja tuppa tagasi jõudsid nad õhtu pimeduses. Meie nendega õue kaasa ei läinud, las harjutavad iseseisvust.