04.09.2015

Peab tõdema, et mitmendat päeva on meil kehv ilm. Juba mitmendat päeva sajab vahelduva eduga vihma. Päikest on vahepeal lühikest aega näha. Temperatuur on harjumatult madal, ma panin hommikul isegi aknad kinni. Huvitav, mis järgmiseks panen sokid ka keset suve jalga. Peaaegu terve päeva olime sunnitud toas olema, kuna pidevalt sadas vihma. Lõpuks tundus, et saame välja minna. Mul oli plaanis minna jõeäärde pabereid põletama. Jälle on kogunenud hunnik erinevaid pabereid, mida ei saa prügikasti viia. Nt. Erinevate dokumentide koopiad, kus on isikuandmed peal. Nii ma need kokku kogun ja aegaajalt põletamas käin. Majast välja minnes hakkas jälle tibutama, aga otsustasime siiski edasi minna. Vihm läks aina tugevamaks ja nii me linnavalitsuse ees vihmavarjus mõndaaega olime. Viimaks jäi vihm hõredamaks ja asusime uuesti teele. Jõeäärde jõudes leidis Marlen põõsa kõrval jalutava krabi. Sellest piisas, et lastel jagus tegevust pikemaks ajaks. Nad olid kodunt ühe karbi kaasa võtnud, et sinna tigusid korjata. Nüüd panid nad krabi karpi ja jalutasid temaga ringi. Lisaks õnnestus neil leida veel surnud krabi ja krabi jäänuseid. Enne ära tulekut lasti krabi vette tagasi. Mõlemad arvasid küll, et krabi peaks koju kaasa võtma ja suppi tegema. Ma seletasin neile, et sellest ühest krabist ei saa suppi ja söönuks ei saa sellest ammugi. Küll nad nüüd hakkavad peale käima, et tuleb jõeääres käia lootuses krabisid leida. Paberid said põletatud ja vihma enam ei sadanud. Jalutasime jõeääres ja mööda minnes käisime teeäärsest pirni istandusest läbi. Puud olid peaaegu tühjaks korjatud, mõned viljad olid veel küljes. Proovisime järgi ja jõudsime järeldusele, et pirnid on toored. Huvitav on see, et sellel aastal on puud varakult tühjad. Huvitav miks? Tegin lastele ettepaneku minna tuppa „Meie aasta Siberis“ vaatama. Selle peale tehti mulle selgeks, et selle saate nimi on hoopis „Meie aasta Hiinas“. Mul läheb kogu aeg segamini. Lapsed olid minu mõttega nõus, kuna väljas oli märg ja teised lapsed olid nagu nii toas. Teele tuppa hakkas Marlen saatest rääkima ja suutis samuti vale kohanime öelda. Nii, et ma ei ole ainukene, kellel segamini läheb. Peetri päev möödus nagu ikka autosid remontides. Peeter rääkis, et enne kriisi oli samas kohas töötanud 4 mehhanikut, nüüd on alles 2. Lisaks oli ühes firmas, kelle autosid nad remondivad enne kriisi 20, nüüd 3 autot alles. Sama firma oli kriisi tekkites lasknud lahti ca 200 inimest. Päris karm. Seega tuleb õnne tänada, et Peeter suutis kriisi ajal töö leida.