02.09.2015

Jälle uus päev koos oma igapäeva tegemistega. Täna olen ma laisk olnud ja ei viitsi midagi teha. Tekib küsimus, kas alati peab midagi tegema? Suurimaks saavutuseks täna oli see, et ma tegin süüa. Ei saa ju perel lasta nälga jääda. Menüüs oli kotletid makaronidega ja kirjukoera kook. Ostsime Eestist kaasa hapukoort. Külmkapis olid meil sügavkülmast võetud vortsid, singid ja Peeter keeras külmiku maksimum külma peale. Mingi hetk avastasime, et hapukoored on jääs. Koju jõudes panin nad külmkappi ja üles sulades olid nad vedelad nagu keefir. Igatahes teatas Peeter eile hapukoort vaadates, et sellest võiks kooki teha. Osa koorest jäi veel järgi ja eks ma teen teine päev sellest midagi. Peetril oli täna rahulikum päev ja ta jõudis nö normaalsel ajal koju. Mõlemal lapsel oli õhtul tantsu harjutamine, mis neile kummalegi ei meeldinud. Gregor teatas, et tema enam sinna ei lähe, kuigi jäänud on veel 2 korda käia. Loodetavasti ta ikka käib lõpuni ja me näeme teda järgmine nädal esinemas. Õhtul väljas olles tuli õue ka Gregori sõber, kellel oli teda väga heameel näha. Mulle tundus, et sõber oleks tahtnud suurest rõõmust Gregorit kallistada. Kuid kuna tegemist on siiski poisiga, siis hoidis ta ennast tagasi. Kuid tema silmadest ja olekust oli nähe rõõm. Igatahes olid nad kogu õhtu koos nagu särk ja püksid. Vaat, kui vähe on mõnele lapsele rõõmuks vaja. Ülepika aja nägin sõbrannat ja kuulasin tema puhkuse muljeid ja jagasin enda omasid. Muidugi ei saanud ma jätta tagarääkimata poolakaid koos nende super saavutustega. Asja juures parim on ju see, et sõbranna on poolakas. No ta ei pannud seda kõike pahaks ja ütles, et tee remondi juures nt pidi tavaline olema viitade puudumine. Selle peale tuli mulle meelde, kuidas me Poolas tanklas kohvi ostmas käisime. Öö hakkas kätte jõudma ja selle mööda saatmiseks oli tarvis ennast kohviga turgutada. Kohviaparaadi leidsime, aga seal ei olnud topsikuid. Läksime neid teenindaja käest küsima, kes need vastumeelselt meile andis. Selle juures jättis ta kaaned kaaned andmata ja pidime neid ka küsima. Kogu selle tegevuse juures oli näha, et me segame teenindajat, kuna tal oli telefoniga rääkimine pooleli. Kohvi tegema hakates tuli teenindaja ka aparaadi juurde ja hakkas piima juurde panema. Tuli tema järgi oodata. Vahepeal tekkis mõte, et võiks hot dog´i võtta ja jälle tuli teenindaja poole pöörduda. Kuskilt oli teine teenindaja tulnud ja me püüdsime arusaada, millised vorstid on tavalised. Ei olnud sellel teenidajal ka hea tuju ja ei saanud me suurt aru, mida ostame. Olgu öeldud, et tegemist oli noorte teenindajatega. Kuna me ei valda poola keelt, siis püüdsime nendega rääkida inglise-, vene keeles. Uskumatu, aga nad ei osanud või ei tahtnud osata kumbagi keelt. Lõpuks saime oma asjad kätte ja läksime minema. Kogu see ostmine jättis väga halva tunde, kuna teenindaja peaks oskama jääda normaalseks igas olukorras. Minu meelest on normaalne, et turistid satuvad igale poole ja on seega peaks teenindaja oskama mõnda muud keelt ka, kui ainult enda oma. Samas võin ma öelda, et Leedus käisime samuti kohvi ostmas ja seal hakkas teenindaja ise meiega inglise keeles rääkima. No vot selline tore päev oli meil.