01.09.2015

Ja ongi puhkus läbi ja tuleb hakata argipäeva nautima, hahahha. Täna on see päev, kus Peeter peab tööle minema ja seega tuleb vara ärgata. Ma kartsin, et se ärkamine saab raske olema, aga ei olnudki kõige hullem. Nagu ikka hommikusöök, kohvi ja peale seda läks Peeter tööle. Peagi ärkasid lapsed, sõid ja mina hakkasin tegutsema. Pesu läks pesema ja ise hakkasin asjadele kohta otsima. Lõpude lõpuks on vaja kodu korda saada. Suurem osa asju, mis me tõime lähevad kööki ja sinna ma ka suundusin. Meil on köögikapide all ruumi ja sinna panen ma ned asjad, mida igapäev vaja ei ole. Kõigepealt võtsin sealt kõik asjad välja ja pesin kapi alused puhtaks. Seejärel vaatasin, mis kastides head on. Eestis olles teadsin, et üks asi, mida me ostma ei pea on tatar, kuna seda on meil palju. Oli suur minu üllatus, kui palju asemel leidsin 5 pakki. Ei ole võimalik. Nojah õnneks müüakse vene poes tatar, kuigi hind on kallim, kui Eestis. Kuid vahel võib ju sealt mõned kilo võtta. Vot see on, kui enne reisi ei vaadata, mida ja kui palju järgi on. Lõpuks sain kõik vajalikku kastidesse pandud ja kappi alla peidetud. Lisaks sellele tuli veel sahtlid korda teha, kuna tagasi tulles sai osa asju lihtsalt neisse nö eest ärapandud. Mitu head tundi hiljem olid kõik asjad omale koha leidnud ja sain toad korda. Oh küll ma olen ikka tubli. Viimasena tegime lastega jalanõude riiuli korda ja viskasime osa jalanõusid ära. Seejärel oli aeg lõunaks süüa tegema hakata. Täna oli menüüs paneeritud kanakoivad, mille kõigepealt pruunistasin pannil ja seejärel panin ahju. Eilsest oli kartulipurtu järgi ja sellele lisasin muna ja tegin kotletid. Paneerisin need jahus, pruunistasin pannil ja panin ahju. Lapsed ütlesid, et toit on hea. Õhtuks tegin tarretist. Peetri päev kokku võttes läks pikaks, nii lõunale, kui ka õhtul tuli ta hiljem. Mõlemal korral oli vaja kiired asjad ära teha, kuna autod pidid kohe edasi sõitma. Gregor käis täna esimeses jalgpalli trennis. Sellel aastal käib ta nö maakonna jalgpallikoolis. Suurim miinus asja juures on see, et trennid toimuvad teises külas. Kuni ilmad on ilusad saame käia ratastega, mis edasi saab on veel teadmata. Kusjuures ma isegi vaatasin auto kuulutusi, et ostaks teise auto juurde. Trenn kestab 1,5 tundi ja toimub 2 korda nädalas. Täna näiteks tegelesid lastega 3 õpetajat. Võrreldes eelmise aastaga oli näha, et lapsed õpivad midagi. Harjutati palli söötmist, trbamist, väravate löömist. Meie Marleniga vaatasime seda pealt ja meil mõlemal oli igav. Treener ütles, et kõigil tuleb kohustuslikus korras osta dressid, püksid ja pluus. Sellest ei ole ma veel arusaanud, kui palju kuumaks hakkab olema. Trennist ära tulles ütles Gregor, et talle meeldis ja ta tahab neljapäeval ka tulla. Ei läinud kaua mööda, kui ta arvas, et ta ei taha enam tulla. Ausalt öeldes sobiks mulle, kui ta ei tahaks seal käia. Kuna mul autot ei ole, siis saaks talvel trennis käimine raske olema. Eks me arutame seda teemat ja teeme peagi otsuse. Kirsiks tordile oli õhtune zumba trenn. Kohale minnes hakkasin ma kahtlema, kas täna üldse midagi toimub. Nähes, et treener on kohal ja palju noori samuti arvasin, et midagi ikka toimub. Huvitav oli see, et lõpuks tuli peale minu veel kolm-neli nö vanemat inimest, ülejäänud olid alla 18.a. Lapsed sõitsid tõukeratastega ringi ja ma nägin, kuidas Gregori sõbra vanaema tuli. Ta rääkis mõlema lapsega juttu ja tuli edasi. Seejärel märkas ta mind ja tuli kiirel sammul minu juurde. Haaras mul kätest kinni ja ütles, et küll on tore, et te lõpuks ometi tagasi olete. Tema silmad särasid nagu ja oli näha, et ta on siiralt õnnelik meid nähes. Tuli välja, et peale meie ära minekut keeldub Gregori sõber välja tulemast. Ta oli öelnud, et tema ilma Gregorita ei tule ja kõik. Seega ma mõistan tema vanaema rõõmu meid nähes. Ju homme on sõber ka õues.