30.07.2015

Jälle algas päev äratuskella helina peale, koos oma tavaliste toimetustega. Seejärel hakkasin lugema raamatut, kuigi jah telefonist oli seda suhteliselt ebamugav teha. Sain pakkumise tasuta allalaadida Mihkel Raua raamat „Musta pori näkku“. Kasutasin juhust ja tegin seda. Ma olen seda raamatut varem tahtnud lugeda, aga Eestis olles jäi ostmata. Seal olles ei olnud mul erit aega lugeda. Eks lapsed olid väiksemad tollel ajal ja neid oli vaja rohkem valvata. Mõlemal korral, mis me Eestis oleme käinud olen ma raamatupost raamatuid ostnud. Kuid kõike ei jõua ju osta. Täna on vaja jälle süüa teha ja seda ma ka tegeme hakkasin. Seekord kuuluvad minu valikusse kanasupp ja lõhepasta, lisaks tulevad veel pannkoogid. Kanapuljong kees, kui lapsed tegid avastuse, et sõber on rattaga mängkal. Enne, kui ma arusain olid nad riides ja õues. Suurte laste eelis on see, et nad saavad ise ka natukene väljas oldud. Läksin neile välja järgi ja tegime ühe jalutuskäigu külapeal. Ilm on meil täna pilves ja seega basseini minna ei saa. Seega täiesti sobilik lihtsalt jalutamiseks. Õhtupoole olime me jälle väljas ja peagi tulid teised lapsed ka. Lapsed sõitsid ratase, rullikute ja tõukekatega, kui üks poiss tuli mulle midagi Gregori sõbra kohta rääkima. Kuna ta rääkis ülikiirelt, siis ei saanud ma esialgu midagi aru. Kuid kohale jõudis Marlen, kes ütles, et sõber kukkus ja sai haiget. Läksin vaatama, mis juhtus. Esialgsel vaatlusel tundus, et põlvd on katki, aga poiss tegi selgeks, et jalalaba on hoopis valus. Parim, mis ma teha sain oli poiss koju viia. Panin ta ratta peale istuma ja lükkasin kodupoole. Oh see küla ei ole kunagi nii suur olnud, kui sellel hetkel. Ma arvasin, et me ei jõua kunagi tema koju. Poisi vanaema nägi, et me tuleme ja jooksis välja vastu, vanaisa tuli ka kohe teme järgi. Kõik olid ümber ringi paanikas, et mis nüüd juhtus ja edasi saab. Võtsin poisi sülle ja viisin ta tuppa, kus paanika jätkus. Tegin vanaemale selgeks, et ta tooks jääd ja paneks seda jala peale. Peale vaadates ei olnud ju näha, mis jalaga juhtus. Vanaema pidi poisi isale helistama ja meie tulime ära. Hiljem sain teada, et vanemad läksid poisiga traumapunkti, aga tulemust veel ei osatud öelda. Peeteri päev läks enam vähem. Autosid käib nii suuri, kui väikseid nii, et igv juba ei hakka. Kahju on jätkuvalt sellest, et paariline ei tule vajadusel appi. Mis teha.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.