28.07.2015

Öö sai jälle kiirelt otsa ja nagu eile olime ka täna enne kella üleval. Nagu ikka tuli kiirelt söök-kohv teha ja peagi oli Peeter läinud. Mina ei teadnud, mida tarka teha ja läksin voodisse tagasi. Mõtlesin, et pikutan kuni lapsed ärkavad. Keegi parkis oma traktori tänava äärde ja jättis ta mõneks ajaks töötavana sinna seisma. Seejärel hakkas kuskil auto signalisatsioon hüürgama ja vait ei jäänud. Ei läinud kaua mööda, kui linnavalitsus teatas, et täna müüakse puu-ja juurvilju. Ei midagi uut. Mingi hetk olin magama jäänud ja ärkasin, kui lapsed tulid luba küsima ärkamiseks. Tunne oli sellel hetkel nagu oleks trammi alla jäänud. Kaua ma maganud ei olnud, aga selle eest sain täitsa tasuta peavalu. Mis, siis ikka tuli tõusta ja tegutsema hakata. Kuna ma olen suhteliselt laisk ja väljas on palav, siis otsustasin 2 erinevat sööki teha. Seda selleks, et saaks täna-homme söödud. Sõbranna muidugi minestab alati selle peale, kui ma ütlen, et teen mitmeks päevaks toidu valmis. Tema teeb enam vähem alati (vähemalt jutu järgi) värske toidu, kuna temale meeldib värske. No selles viimases ma natukene kahtlen. Arvestades seda, et talle ei meeldi üldse süüa teha. Pigem on asi selles, et tal on pirtsakas mees kodus ja tema pärast ta peab mitu korda päevas uut toitu tegema. Tema mehele ei meeldi 2 korda sama asja järjest süüa. Minul on õnneks hästi kasvatatud perekond ja nemad toidu üle ei vingu, kui siis vahel. Leidsin millagi peedi-kotletide retsepti ja paljud kiitsid neid. Otsustasin minagi neid teha. Pikka hambaga söödi neid ja õeldi, et valjuhäälselt välja, et neile ei meeldi. Kõike viisakam oli Gregor, kes ütles, et talle ei maitse, aga kuna ema tegi, siis ta sööb. Eks ole ilusti öeldud. Sujuvalt jõudsin teemaga hoopis kuhugile, kuhu polnud plaanis. Seekord tegin tatraputru ja kotlette (tavalisi) ja hautasin liha köögiviljadega. Mõlemad toidud kõigile meeldivad ja homse õhtuni on söök olemas….loodetavasti. Peeter remontis taaskord autot ja nagu ikka ei taha asjad omakohale tagasi minna. Temaga koos töötab teine mehaanik veel, kes käis korduvalt küsimas, kas kõik on hästi. Pika peale tekkis Peetril tahtmine ta kuhugile heasse kohta saata. Krt sa näed, et on probleem, käid küsid, aga ei aita. Mingi hetk Peeter kutsus teda appi, mille pale tehti talle selgeks, et anna raha ja tulen. No selle peale ei oska midagi kohe öelda. Peeter sai ise jupid oma kohale tagasi. Mina targutasin selle peale, et ju see teine ei oska lihtsalt teatud asju teha ja sellepärast appi ei tulnud. Kas see ka nii tegelikult on me veel ei tea. Meie päev lastega kulgeb enam vähem tavalises rütmis. Selleks, et basseini minna tuleb neil lugemist-kirjutamist harjutada. Ei midagi uut. Õhtupooliku veedame basseinides ja peale seda nagu ikka mängukal. Juba eile tegin avastuse, et suhkur on otsas. Kuna ma ise ei viitsinud poodi minna, siis saatsin Marleni. Talle meeldib poes käia ja inimestega suhelda ja ta oli kohe nõus. Seletasin talle, kus riiuli peal suhkur on ja, kui ta ise ei leia soovitasin küsida. Kohalikku poodi peavad tema sõbranna vanemad ja vanavanemad seega tuttavad. Ei läinudki kaua mööda, kui Marlen oli poest tagasi koos suhkruga. Selle oli ta ise üles leidnud ja ei pidanudki küsima. Täitsa hea, kui majas on lapsed ja saab neid vajadusel poodi saata. Eriti, kui ise laisk oled.