06.08.2015

Kuskilt, ma ei tea kust tuli tuul. Täna öösel oli üle mitme päeva hea magada, õhku oli. Kuid selle eest on tekkinud uus andekas kodanik. Keegi on saanud mootroratta ja harjutab sellega öösel sõitmist. Kui eelmine andekas tegi külale ringe, siis uus andekas sõidab mööda tänavt edasi tagasi. Kange tahtmine on võtta telliskivi, minna teeäärde ja teda visata. Paraku ei oleks see minupoolt viisakas käitumine ja tuleb oodata, kuni kellegil teisel üleviskab. Otsustasin hommikul, et ei tuleta lastele meelde, et neil on lugeda-kirjuatada vaja. Mulle tundub, et neil peaks olema meeles, et see on igapäev (v.a pühapäev) päeva kohustuslik osa. Mina tegin oma toimetused ära. Tegin söögiks seljankat ja pannkooke. Supp nagu ikka tuli liiga paks, ei oska mina vedelat suppi jätkuvalt keeta. Ma juba tean, et Peeter ütleb selle kohta hautis. Seega toitu lauale pannes ütlesin, et lõunaks on hautis ja õhtuks supp. Seejärel kutsusin Peetrit endaga ujuma ja lisasin, et lapsed ei tule, kuna neil on kohustuslik programm tegemata. Selle peale tõusis kisa, nagu arvata oligi. Gregor küsis, mis ta sai selle eest, et oma toa korda tegi. Enne, kui keegi jõudis vastata, vastas ütles ta ise „mitte, kui sittagi“. Tegelikult teenis ta koristamisega ära lõunasöögi. Mõlemad lapsed teavad väga hästi, et basseini saamiseks tuleb lugeda-kirjutada. Ülejäänud kaebused ei kuulu arutamisele. Marlen võttis kätte ja hakkas kirjutama. Peeter arvas, et me võiks oodata, kuni tal tehtud on ja ta kaasa võtta. Mina ei olnud sellega nõus, kuna lugemine ootab järjekorras. Selle asemele võtsin telekalt ja arvutilt juhtmed ära ja panin peitu. Koju jäänud eesti numbriga telefoni lülitasin välja, et nad ei peaks sellega mängima. Ja nii me olime valmis päeva parima osa juurde siirduma. Väljas oli soe, kui mitte öelda palav. Rahvast oli päris palju selleks ajaks basseini ja vesi oli soe. Juba mõndaaega teame, et meie külas elab venelane. Mina kuulsin teda mitu kuud tagasi koeraga vene keeles rääkimas, aga temaga rääkima ei läinud. Üks tuttav hiljem rääkis siin elavates erinevatest rahvustest ja kinnitas, et siin on üks venelane, kes pidi suur Putini fänn olema. Igatahes tundus mulle, et see sama venelane on basseinis, kuigi ma kindel ei olnud. Kuna ta oli koos paari inimesega, siis hakkasid nad rääkima ja tuli välja, et ongi tema. Mina arvasin koguaeg, et võiks temaga rääkida, Peeter ei olnud kindel kas see on heamõte. Kuulates täna venelase juttu, siis kadus igasugune isu temaga suhelda ära. Tegemist on ehtsa tiblaga, kes on ülbe ja ennasttäis. Peeter ütles, et sellisega on parem mitte suhelda ja ma olen temaga nõus. Tuppa tagasi tulles oli tervitus kisa vaiksem, kui eelmine kord. Suurim sigadus, millega nad hakkama olid saanud oli see, et minu eesti numbriga telefon küsib puk-koodi. Mõtlesin ja mulle meenus, et mul peab see kood kuskil olema, aga ma ei viitsinud kohe otsima hakata. Selle asemel hakkasid lapsed kohustulikku programmi tegema. Ja, siis tuli mul eriti helgehetk ja mulle meenus kus kohast ma võin puk-koodi kaardi leida. Võtsin kotist rahakoti välja ja ühest vahest leidsin kaardi ja sain sim-kaardi lahti. Rahakoti vahel kaarte vaadates leidsin, et Gregori Euroopa ravikindlustuskaart on aegunud. Seega tuli talle igaks juhuks uus tellida. Siin kasutame Hispaania sotsiaalkindlustusekaarti, aga üks kaart lisaks ei tee halba. Lõpuks jõudsime lastega basseini ja sealt ära tulles oli õhtu käes. Maja ette jõudes ilmnes, et Peeter on töölt kodus. Nojah ta oli paar minutit enne meid jõudnud. Tööl läks nagu ikka enam vähem, vajalikud asjad tehtud ja päev läbi. Peale õhtusööki oli aeg mängukale minna ja sääski sööta.