29-31.12.2014

Eile sai suurem osa asju autosse pandud. See võttis omajagu aega, kuna iga sentimeeter on arvel. Täna pidime viimased asjad panema ja esialgse vaatluse järgi arvasime, et ruumi on piisavalt. Lõpuks olid asjad peal kuidagi moodi ja, siis tuli tõdeda, et nii mõnedki asjad lihtsalt ei mahu. Mis teha. Kogu selle aja, mis me oleme Eestis olnud on meil olnud tunne, et me peaks siia jääma. Ma ei oskagi öelda, millal või miks see tunne tekkis, kuid tagasi ei taha meist keegi minna. Oleme mõelnud, kas ära minek oli ikka õige või mitte. Samas sai mõeldud kas selle peale, et kui me jääks, mis me tegema hakkaks. Ei ole meil ju töökohta, ega ka elamist. Lastel puudub kool-lasteaeda, ühesõnaga palju küsimusi. Kõige raskem oli muidugi lahkumine ise, selle koha oleks üldse vahele tahtnud jätta. Juba eile tekkis meil üks probleem ja see vajas ka täna lahendust. Peeter arvas, et jätame asja hetkel nii nagu ta on ja tegeleme sellega, kunagi hiljem. Poolel teel Pärnusse tegid lapsed avastuse, et neil on kõhud tühjad. Niisiis nägi plaan ette sööma minemist. Nagu nii tahtsin ma kommipoest läbi käia ja seega pidime Pärnus peatuse tegema. Autost välja minnes oli tunda, et külm on päris palju. Ma ei tea kas meeleolust sõlutvalt või millestki muust, aga see külm ei olnudki nii hull. Oleks tahtnud kauem väljas olla ja ilma nautida. Ma saan ise ka aru, et ma olen viimasegi aruraasu kaotanud. Söömise kohapealt tekkis hoopis mõte, et lähme Lätti sööma ja võtame praegu midagi närimiseks. Lastele see mõte sobis ja peagi olime autos ja teele piiri poole. Lätis sai kõhud täis söödud, mõned pildid kuuskedega tehtud ja jälle teele asutud. Poolas pidas politsei meid kinni ja võttis kontrollimiseks minu ja auto passi. Teiste dokumendid neid ei huvitanud. Minu jaoks oli imelik see, et lube ei küsitud. Selle eest küsiti kas meil suitsu ja alkoholi on. Peeter mõtles, et peaks neile ütlema, et Andorras on odav ja me ei pea siit vajalikuks kaasa vedada. Kuid lihtsam oli öelda, et ei ole. Peeter tegi tagant luugi lahti, et politsei saaks vaadata, mis meil seal on. Loomulikult kukkusid sealt asjad välja, politsei ei näinud midagi huvitavat ja aitas Peetril asjad tagasi panna. Öö oli pkk ja raske ja uni tuli peale ja nii sai vahepeal magatud. Hommikul oli enesetunne enam vähem, kui välja jätta soov magada. Kuid ei olnud hullu, sest teine öö ootab veel ees. Käisime Poolas söömas ja peab tunnistama, et nii kehva sööki, kui täna ei ole me enne Poolas saanud, toit oli maitsetu. Saksamaale jõudes oli meil plaanis külastada ühte poodi. Kuid see asub teises riigi otsas ja sinna me sõitma hakkasime. Tee oli nagu ta oli. Vahepeal sadas lund, siis lörtsi, vihma, paistis päike. Kiirused olid seinast-seina ja aega läks palju. Lisaks puudus meil ettekujutus, kui kaua poed avatud on. Vahepeal käisime ühes kaubakeskuses ja nägime, et allahindlused on alanud. Kuna meil ruumi ei olnud, kuhu asju panna ja aega oli ka vähe, siis loobusime ostmisest. Kusjuures rahakotile mõjub see päris hästi, kui ainult vaadata. Võtsime kaasa keskuse kohta käiva ajakirja ja sealt tuli välja, et antud koht on kella 8 õhtul avatud. See omakorda tekitas küsimuse, kui kaua on teine pood lahti. Vaadates, kui palju meil on veel sõita ja gepsu poolt pakutavat kohale jõudmise aega, siis oli lootust jõuda. Ühes kohas suutis geps meid valele teele viia ja õigesse suunda tagasi jõudmine võttis jälle aega ära. Igatahes jõudsime me poe juurde täpselt kell 8 ja samal hetkel pandi poed kinni. Tore. Kusjuures me ise arvasime mingi aeg, et täpselt nii läheb. Miks me üldse sinna minna tahtsime? Esimest korda, kui me siia tulime, siis sattusime sinna kogemata. Tegemist on kohaga, kus on erinevate firmade outlet poed ja sellega peaks oleme kõik selge. Tegelikult oli kahju, et me sinna ei saanud, kuna meil oli vaja lastele tossud osta, kuid mis teha. Peale söömist oli aeg konna poole liikuma hakata. Mingi hetk tekkis meie taha üks auto ja ta sõitis samamoodi nagu meie. St, kui meie tegime mööda sõitu tegi tema seda sama. Enne piiri sõitis ta mööda ja taha aknale tuli kiri toll. Selge, jälle läks hästi ja meid peetakse kinni. Seekord küsiti meie kõigi passe k.a. auto oma. Load ei huvitand neid ja minumeelest on see imelik. Nii võib ju igaüks rooli istuda ja sõita, nojah arusaadav, miks teed ajukääbikuid täis on. Küsiti, kas meil on midagi deklareerida, kust tulema, kuhu läheme, kauaks jääme. Lisaks tuli tagant luuk lahti teha ja ka seekord hakkasid asjad kukkuma. Politsei uuris, mis meil kottides on, tokksis taskulambiga mööda mänguasjade kotti. Igatahes ei pakkunud me neile rohkem huvi ja lubati edasi sõita. Konnas olid teed kuivad ja peagi jõudis öö kätte. Sõit ei tahtnud mitte kuidagi minna. Kell ei läinud edasi, kilomeetrit ei kahanenud ja peagi tundus, et minu plaan nö ööbimiskohta jõuda läheb vett vedama. Mul oli nimelt ettekujutus, kui kaugele me võiks varahommikuks jõuda, et saaks enne laste ärkamist magada. Peeter jäi vahepeal magama ja ärkas ehmatades ülesse. Ja teatas mulle, et ta nägi unes, et ta jäi roolis magama. Lisaks arvas teatas Peeter, et ma peaksin seisma jääma. Mina vastasin, et ma tunnen ennast hästi ja tema magagu rahulikult edasi, kõik on kontrolli all. Mõndaaega oligi ja lootus järgmisse linna jõuda oli suur. Kuid loetud minutid hiljem ei seisnud silmad enam lahti ja oli aeg parklasse suunduda. Nii see öö möödus magades, korda mööda kulgedes, sõiduks seda nimetada oleks väär. Väljas läks valgeks ja Peeter hakkas edasi sõitma, mul ei seisnud silmad üldse lahti. Peeter teatas iganatukses aja järel, et ma peaksin magama. Panin silmad kinni ja tukkusin natukene, uuesti silmi avades ei seisnud need jätkuvalt lahti. Oi, kui raske see hommik oli. Lisaks suutsime mitmest tanklast mööda sõita. Peale kohvi joomist läks enesetunne paremaks, päike tuli samuti välja. Enne kojujõudmist käisime veel bartsust läbi ja saime Marlenile uued tossud. Seejärel tekkis küsimus, kui kaua on toidupoed lahti ja igaksjuhuks läksime toidupoodi. Kodus on meil ju külmkapp tühi ja tuli midagi osta. Kuidagi mahutasime toidukraami autosse ja sõit kodupoole jätkus. Ega me koju väga ei tahtnudki jõuda, kuna teadsime, et asjad tuleb tuppa viia. See omakord eeldab päris palju edasi-tagasi käimist ja on suhteliselt tüütu. Kuid tee sai otsa ja aasta viimase päev õhtuks olime me tagasi. Meeleolu oli sama, mis on püsinud viimastel päevadel. Igatahes lugematu arv korid käimist ja asjad olid toas. Panin söögi ahju ja püüdsin osad asjad ära panna. Mitte ükski tegevus ei edenenud ja ainukene soov oli minna magama. Lapsed olid nagu just ärganud ja olid vaimustuses, et jõuluvana oli neile kingi toonud. Mina püüdsin kõiki veenda, et on aeg magama minna, kuid keegi ei teinud minust välja. Minul oli täiesti ükskõik, et on aastavahetus. Lõpuks sain nad nii kaugele, et tähistasime aastavahetust Eesti ajajärgi ja peale seda läksime magama. Peeter arvas, et me võiks ikka veel üleval olla. Ütlesin talle, et tema võib nii kaua üleval olla, kui soovib, aga mina lähen magama. Ei ole vist vaja öeldagi, et Peeter oli kiirelt voodis ja magas enne, kui mina. Nii palju, siis sellest aastavahetust.