01-07.01.2015

Aasta number vahetus, aga Gregorile jäid samad kombed külge. Tuli tema küsima kas nad võivad ärgata. Mina ei saanud aru, miks ta peab seda nii vara tegema ja tahtsin ta magama tagasi saata. Vaatasin kella ja tuli välja, et kell on pool üks päeval. Sellisel kella ajal on vist mõistlik ärgata, igatahes ma lubasin neil ärgata. Natukene hiljem tõusime meie ka ülesse ja oli aeg uuteks tegudeks. Enam vähem kõik asjad leidsid endale koha ja kastid-kotid saime nurgast ära. Töö kiire ja korralik. Meeleolu ei ole jätkuvalt paremaks läinud. Nüüd ootame veel, millal Peeter saab korralduse tööle minna ja eks, siis näis, mis edasi saab. Meie küla vahele ma jalutama ei tahtnud minna ja nii me esimestel päevadel mujal käisime. Vahepeal oli vaja poodi minna ja seal kõlasid jõululaulud. Rahavast oli palju ja valmistumine kolme kuningapäevaks on täies hoos. Peeter ei ole jätkuvalt korraldust tööle minekuks saanud ja nii me ootereziimil oleme. Kolme kuningapäev õhtul tulid meie küllad kuningad. Minul oli millegipärast arvamus, et nad tulevad järgmise päeva õhtul. Kuid linna raadiost teatati, et kuningad tulevad ja ürituse alguse aeg. Eelmisel aastal läksime me varakult kohale ja saime terve igaviku oodata. See aasta otsustasime targemad olla ja läksime sellel ajal toast välja, kui üritus pidi algama. Tuleb tõdeda, et me jõudsime hilinemisega kohale, aga ürituse alguseni läks veel aega. Lapsed said oma sõpradega kokku ja läksid nendega…kuhugile. Vahepeal läks hästi ja meil õnnestus neid näha. Peagi tulid kõige ees eeslid koos kinkidega ja neile järgnesid kuningad. Lastele visati komme, kuigi vähem, kui eelmisel aastal. Kõige lõpus tulid autod kinkidega ja kastides oli tunduvalt vähem asju, kui aasta tagasi. Edasi läksid kõik kuningate järel kiriku poole. Vahepeal õnnestus meil nö tuttavaid nägusid näha või oleks õigem öelda meid nähti. Kõigil oli heameel meid näha, küsiti kuidas pühad ja puhkus läks. Enesetunne oli üle mitme päeva hea ja tekkis tunne nagu oleks koju tagasi jõudnud. Lastega sai kokku lepitud, et hiljem linnavalitsuse ees kohtume, kui enne ei näe. Meie Marleniga läksime koos kirikusse, Peeter jäi välja lootuses Gregorit näha. Kirikus oli valge ja sealgi sai tuttavatega suheldud. Kirikuõpetaja õnnistas kinke, soovis kõigile head uut aastat. Seejärel liikusid kõik linnavalitsuse poole ja seal pidasid kuningad kõne. Kinkide kohapealt öeldi, et rasked ajad ja ei ole võimalik kõiki soove täita. Hiljem said lapsed kuningate süles istuda, nendega rääkida ja pilti teha. Seejärel läksid kõik kodudesse, et kinke ootama hakata. Järgmiseks hommikuks olid meil kingid kohal ja lastel jälle heameel. Mulle tundub, et nende pühadega on nad liigagi palju asju saanud. Kuid, mis teha, et siin kinke teisel ajal saab. Hommikuks oli meeleolu jälle nulli lähedal, huvitav kaua see veel niimoodi jätkub. Mäletan, et eelmine aasta tagasi tulles oli samuti raske, kuid see läks kiiremini üle. Enne Eestisse tulekut said mõlemad lapsed kaasa ülesanded, mis oli vaja ära teha. Eestis tegid nad mõne üksiku asja ja viimane nädal kodus möödus neid tehes. Võib öelda, et suurem osa ajast tuli neile peale käia, et nad tegema hakkaks. Meil Peetriga olid närvid täitsa läbi, sest kohati tundus, et nad ei saa neid kunagi tehtud, eriti Marlen. Kuid viimase päeva lõunaks sai kõik tehtud.