30.11.2014

Ma olin ärgates kindel, et täna on esmaspäev. Tundsin, kuidas selle teadmisega tuli eluvaim sisse ja ma oline valmis päevale vastu astuma. Kuid, siis meenus mulle, et täna on alles pühapäev…krt päev oli selle teadmisega rikutud. Väljas sajab jälle/ jätkuvalt vihma ja seega ei ole midgai ilusat ees ootamas. Toas istumist ei saa just ilusaks koos kahe lapsega nimetada. Millegipärast ei saa nad normaalselt oldud, kui peavad terve päeva nelja seina vahel veetma. Mingi aeg nad peavad õppima, sööma ja mängima. Mängimine tähendab seda, et millegipärast jõuavad nad riidu minna ja, siis pean mina see vahekohtunik olema. Marlen sai päris kiiresti oma kodused tööd tehtud ja hiljem võttis ta raamatu ja luges. Gregor selle eest ei kiirustanud, temal oli aega. Lõpuks, kui ta tegema hakkas sai ta aru, et ülesanne on huvitav ja ei läinud temalgi kaua, kui kõik oli tehtud. Kuna ilm on jätkuvalt kehv, siis toast välja me ei saanud ja tegime tubaseid toimetusi. Toad said korda ja asjad oma kohtade peale, kohe ilus oli vaadata. See oli vist eelmine nädal, kui lapsed tulid koju ja teatasid, et 30.11. toimub teater. Mõlemal oli paber selle kohta kaasas ja seega täna õhtul läheme me teatrisse. Minema peame mõned külad edasi ja eks näis, kuidas meil seal läheb. Lapsed ootavad seda igatahes ja ma loodan, et neile meeldib. Lapsed küsisid pidevalt, millal me minema hakkame. Lõpuks oli aeg nii kaugele, et tuli teele asuda. Eriti kaugele ei olnud vaja minna ja sõidu peale kulus ca 10 minutit. Kohale jõudes ilmnes, et parkimisega on probleeme, nagu ma juba arvasin. Leidsin enda meelest sobiva koha ja hakkasin sinna tagurdama, kuid siis nägin, et ma pargin kõrvalt tuleva tee kinni. Selge tuleb uus koht leida. Väikeste autode juhid parkisid nö keset teed, mõlemal pool autod. Kuidas autod välja peaks saama sellest ma aru ei saanud. Läksin mina ka sinna parkima, aga ma ei saa autot parkida, kui teised ei pääse liikuma. Tuli uus koht otsida. Nägin, et üks auto läheb normaalsest kohast ära, ootasin hetke ja sain pargitud. Vahel on lihtsad asjad ikka väga keerulised. Jõudsime saali ja seal oli päris palju rahavast. Vaatasin, et vabu kohti veel on ja istusime. Ja, siis vaatasin, et meie ees istuvad meie küla inimesed. Meid nähes öeldi nagu ikka tere, lapsed lehvitasid, naeratati. Kuidagi soe ja hea tunne tekkis sellest. Mingi hetk vaatasin selja taha ja nägin, et naabrinaine seisab laps süles, istuda ei olnud enam kuhugile. Ütlesin Marlenile, et ta kutsuks nad meie juurde. Ise võtsin Gregori sülle, et ta paremini näeks. Naabrinaisel oli nii heameel, et tänas mind. Läks kõigest veerandi tundi ja juba hakkas etendus. Lavale tulid kaks klouni ja rotitüdruk. Rääksid nemad juttu, laulsid, tantsisid. Oleks tahtnud neid kuulata, kuid pidevalt pidi keegi kuskil rääkima. Lisaks nutsid väiksed lapsed, pidev tsss tegemine. Rääkimata sellest, et oma kogu aeg oli vaja edasi-tagasi käia. Etenduse pikkuseks oli 45 minutit ja selle aja võiks vaikselt vastupidada. Või, siis jätta tulemata, et mitte teiste elamust rikkuda. Nii, et tegelikult olen ma meie esimeses teatris käigus siin pettunud. Minul lastega probleemi ei olnud ja nemad olid vaikselt ja vaatasid. Peale etenduse lõppu kohtusime laste õpetajatega, kes olid oma lastega vaatama tulnud. Ja kõik leidsid, kui ühest suust, et etendus oli enam vähem, aga lärm segas. Gregor arvas, et me võiksime kodus jalutama minna. Imekombel oli vihm järgi jäänud ja peale istumist oli vaja ennast liigutada. Hakkasime kodupoole tulema, kui üks naine tuli meile vastu ja hakkas rääkima. Mõtlesin mina miks ta meiega rääkima hakkas ja sama tegi ta ka mõni aeg tagasi. Ja, siis tuli mulle meelde, kes see naine on. Mõned kuud tagasi tuli minuga rääkima, naine kes elab bartsus, siin on neil maja ja nad käivad vahel siin. Endal oli kah piinlik, et ei suuda inimesi meelespidada. Mis teha, kui mälu alt veab. Igatahes sai ta mulle kõik oma mured ja rõõmud ära rääkida. Ja mul ei olnud tema kuulamise vastu midagi. Kõigest ma muidugi aru ei saanud, mis ta rääkis, aga see ei olegi peamine. Koju jõudes oli aeg sööma hakata ja peale seda lastel magama minna. Peeter istub jätkuvalt konnas ja käis täna kohaliku eluga tutvumas. Nagu ma arusain, siis lähim linn jäi päris mitme kilomeetri kaugusele. Kuid ega see jalutamine halba tee ja nii läheb aeg ka kiiremini. Uskumatul kombel võib öelda, et nädalavahetus hakkab läbi saama ja ma elasin selle üle. Märkamatult on kätte jõudnud kuu viimane päev ja peagi on uus kuu uute murede ja rõõmudega ootamas. Mis järgmine kuu saab seda näeme õige pea.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.