29.11.2014

Hommikul ärgates on lootus, et päev tuleb ilus ja kõik läheb hästi. Sellise tundega ma hommikul ärkasin, lapsed koos minuga. Väljas sadas nagu viimastel päevadel tavaks saanud vihma. Juba hommikusöögi ajal tuletas Marlen meelde, et neil on kustukumme vaja. Nagu mul see juba meeles ei ole, kui mitu päeva on korrutatud. Ei saa mina aru, mis neil nende kustukummidega on, aga pidevalt on uusi vaja. Küll ei ole kustuta ja, siis on kuskile ära pandud. Vahel ma leian need ära pandud ülesse. Igatahes on neil hetkel kustukad, mis tõsti ei taha hästi kustutada ja seega me ostame täna uued. Huvitav on see, et need kustkummid, mis praegu kasutusel on sama firma omad, mis me alati ostame. Ainukene vahe on selles, et nad on suuremad. Nii siis ebaõnnestunud ost. Nagu nii tuleb meil täna poodi minna. Vaatasin üks päev laste jopesid ja mõtlesin, et nendega hakkab eestis külm ja peaks uued ostma. Nagu nii on neil uusi jopesid vaja, kui me eestisse ei tuleks, siis praegu ei ostaks. Rääkimata, siis minust endast, kellel on jätkuvalt saapaid vaja. Asjad ise koju kätte ei tule ja nii me linna läksime. Kustukummi pood jäi meie teele esimesena ja saime ostu tehtud. Lapsed oli rahul ja mina loodan, et need kustutavad hästi. Järgmine käik oli jopesid vaatama-ostma. Juba parkla järgi oli arusaada, et poes on palju inimesi. Ja oligi, kõik vahed olid inimesi, trügiti, rabati midagi. Kuid meie ei leidnud mitte midagi, täielik pettumus. Jopesid oli, kuid osad neist ei kannata külmale maale tulemist. Need, mida oleks võinud osta olid kas valet värvi (valge), või ilma kapuutsita. Minu meelest on oluline, et jope oleks kapuuts, mille saab tuule, saju, jaheduse korral pähe panna. Kuid me ei lasknud tujul langeda, sest tegemist oli alles esimese kohaga. Kingapood jäi järgmisena meie teele ja lootusrikkalt läksime sinna. Sama targalt tulime tagasi, sest valik on täiesti olemata. Mida nädal edasi, seda vähem on saapaid, aga kingi selle eest vali, milliseid tahad. Jõudsime järgmise poe juurde ja läksime parklasse, no seal oli puhta hullumaja lahti. Sõita ei osanud nagu ikka keegi ja parkida ei olnud kuhugile. Tegelikult parkimis kohti on, kui sõita mingi pisikese autoga. Poodi jõudes oli see samuti rahvast paksult täis ja jälle rabati korvide viisi asju. Peaks ükskord paluma inimesi, et nad näitaks, mida nad kokku ostavad. Ma ei teagi kas ma olen kehv ostja või mul ei ole midagi vaja. Jopedega täpselt sama seis, nagu eelmises poes. Etteruttavalt võin ära öelda, et ka järgmises poes ei olnud parem valik ja joped jäid ostamata. Loodetavasti leiame midagi teel eestisse. Kuna me oleme peagi eestisse tulemas, siis tahtsin mõned asjad kaasa osta. Ja nii me poe uksest sisse läksime. Vajalikud asjad saime ostetud ja, siis oli vaja nende eest maksta. Tava kassades olid hiigel pikad järjekorrad, kiirkassades, kuhu minnaks mõne asjaga olid samuti suured kärud järjekorras. Hea küll me oleme kavalad ja läheme hoopis iseteenindusse. Sealgi oli rahvast, kuid vähem kui mujal. Nüüd tuli välja, et osades kassades saab ainult sularahas ja teistes kaardiga maksta. Ei ole vaja mitu korda mõelda, kuhu kõik seisid. Ei ole ju võimalik, et teised tahavad teisiti maksta, kui meie. Polnud hullu tuli ka meie kord ja saime sealt tulema. Panime asjad autosse ja ütlesin lastele, et nüüd lähme jalutama, kuna ma vajan õhku. Poodides oli palju rahvast ja õhk oli paks, hingata ei olnud midagi. Jalutuskäik värskes õhus oli tänase päeva parim osa. Lapsed arvasid, et me peaksime kindlasti läbi minema venepoest, kuna ma tahan nagunii leiba. Tuleb tunnistada, et läksin nende meelitusega kaasa, kuigi ma sain aru, et nad tahtsid hoopis jäätist. Läksime pika tiiruga poodi ja üle pikaaja oli õige leib müügil. Ma oleks heameelega nad kõik ära ostnud. Kuid ma tegelen hetkel sellega, et saaks külmkapi tühjaks ja reisi ajaks jutme seinast välja. Nii siis piirdusin ma ühe leivaga. Lapsed võtsid jäätist ja ma võtsin ka. Sõime jäätist ja jalutasime lihtsalt ringi, kiiret ei olnud meil kuhugile ja värkse õhk oli mõnus. Tundub nagu ideaalne päev olevat, aga selle idülli peab ju ometi miski rikkuma. Või kas peab alati mis millegi ära rikkuma? Vastus on, et peab ikka küll, ei ole see elu midagi nii ilus. Peeter ütles, et asi on seal kohas, kus oli arvat. Maha laadimine toimub alles esmaspäeva hommikul. No vot sinna see ilus nädalavahetus läks. Ma juba eilsest lootsin, et Peeter saab täna koorma maha ja tuleb õhtuks koju. Peeter ütles, et ta oli kohale jõudes lootusrikkas, kuna nägi territooriumil liikumist. Kuid ta sai teada, et enne esmaspäev kell 7 ei toimu midagi. Peeter peab seega kuskil terve nädalavahetuse veetma. Toiudpoest sai ka läbi käidud, sest oli vaja juustu, helbeid ja veel mõnda asja. Ma ei mäleta, millal ma nii väikse kotiga poest koju tulin. Loomulikult hakkas jälle sadama ja nii me terve õhtu kodus veetsime. Kell läks teosammul edasi ja mulle tundus, et see päev ei saa kunagi läbi. Peeter kurtis sama, et aeg ei lähe kuhugile ja vihma oli samuti sadanud. Vaatasime viimased osad kättemaksukontorist ära ja peale seda läksid lapsed magama. Kui veel homse päeva saaks ka kuidagi üle elatud, siis on nädalavahetus läbi ja elu läheb lõbusamaks. Minu jaoks on kõige hullemad need nädalavahetused, kui Peeter on mõlemad päevad ära. Seda ei juhtu küll tihti, aga see väsitab meeletult. Praegu on ilmad ka kehvad ja ei saa väljas olla, et aeg kiiremini läheks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.