16.11.2014

Hommikul ärkasin mina esimesena ja mõtlesin, mida täna teeme. Marlen vaatas eile poes kaneeli ja arvas, et me võiks kaneelisaiu teha. Seega saab küpsetamine kindlasti üheks tegevuseks. Pesu peab samuti pesema ja söögi tegemisest ei ole ka pääsu. Lapsed ärkasid varem, kui eile ja peale sööki arvas Marlen, et me peame kindlasti turule minema. Mina tema arvamust ei jaganud ja ütlesin, et ei lähe. Peeter teatas, et tma on poole tunni jooksul baasis ja me võime talle järgi minna. Seda me ka tegime ja koju jõudes hakkasid nad kõik koos sööma. Mina läksin kööki panin taina kerkima, tegin keedukreemi valmis ja praadisin hakkliha. Kui juba küpsetada, siis teeme erinevaid asju. Lapsed teatasid Peetrile, et ratastel on rehvid katki ja Peeter hakkas neid parandama. Tuli välja, et tema enda rattarehv on samuti katki. Huvitav on see, et tema rattaga ma üks päev sõitsin ja, siis oli rehv terve, ju mul lihtsalt läks hästi. Lastel hakkas toas igav ja nad läksid maja ette mängukale. Mina hakkasin pirukaid tegema ja vaatasin aknast, mida nad teevad. Ise lootsin, et politsei mööda ei sõidaks. Siin ei tohi lapsed üksinda õues käia. Lapsed olid õues ja tulid ise tuppa tagasi ja selleks ajaks tulid lihapirukad ahjust välja. Lastele tavaliselt lihapirukad ei maitse, aga täna sõid mõlemad. Võib olla läks väljas käies kõht tühjaks. Marlen tegi oma kodusetöö ka lõpuks ära, kuigi selle peale kulus päris palju aega. Lõpuks, kui ta sai aru, et tuleb ise mõelda, et ei saa vastuseid vaadata hakkas tai se mõtlema. Uskumatu, aga ca 10 minutit ja ülesanne oli valmis. Marlen tegi seda ülesannet juba reede õhtust. Peale suuremat saia söömist oli aeg välja jalutama minna ja seda ma ka tegime. Jalutasime jõeääres ja küla peale, käisime mängukal, kuni oli aeg koju tulla. Sellega oligi meie nädalavahetus lõppenud.