04.11.2014

Jälle oli äratuskell see, mis hommiku “ilusaks” tegi. Krt ei meeldi mulle kella peale ärgata. Heameelega oleks silma kinni pannud ja edasi maganud. Kuid Peeter peab tööle minema ja ei saa edasi magamise luksust endale lubada. Lohistasin ennast kööki ja aknast välja vaadates ilmnes, et jätkuvalt sajab vihma. Eile õhtul hakkas sadama ja siiani sajab. See aasta on kuidagi imelik, sest sügisel siin ei saja vihma. Ilma on täitsa hukas. Kohvi suutsin liiga lahja teha, aga toit oli enam vähem. Peeter tegi üks hommik ise kohvi ja see oli ikka väga kange. Peeter läks tööle ja mina magama tagasi. Ma olen jõudnud sellesse perioodi, kus mul ei ole magama jäämisega probleeme. Järgmine probleem algas järgmise kella helinaga, jälle tuli ärgata. Juurdlesin köögi poole minnes, kas ma peaks peale laste kooli viimist edasi magama või teen seda peale lõunat. Otsuseni ma ei jõudnud, kuna asjad vajasid tegemist. Isegi lastel on see nädal uni, Gregor ärkas kella peale, Marlenil ärkas meie jutu peale. Lõpuks olid kõik asjad tehtud ja oli aeg kooli minna. Ülepika aja sai joped kapist välja võetud, kuna termomeeter näitas 14 kraadi. Vihm oli järgi vähemalt jäänud, kuid tuul puhus. Peale hommikust cappuccinot läks enesetunne paremaks ja hakkasin koristama. Tegin osad köögikapid korda ja osad jäid teiseks päevaks. Lapsed tulid koolist ja käisime jalutamas, sest ühekoha peal olles hakkas jahe. Peeter ütles, et hommikul baasi jõudes ilmnes, et autol on paak tühi, mida oligi arvata. Seejärel ei olnud autos tankimisvõtit, kuid selle ta sai. Seejärel ilmnes, et tankida ei saa, kuna tankuris ei ole elektrit. Ilus hommiku algus, eks ole? Peeter käis mööda nurgataguseid ja leidis elektrikilbi ja lülitas elektri sisse. Oh seda imet, peale seda sai tankida ja tööle minna. Koorem mahaantud oli aeg uus peale võtta, et sellega baasi tulla. Peale kooli olime mängukal ja hiljem käisime vasikate juures. Tagasi kodupoole tulles oli tuul vastu ja see oli üks esimesi päevi, kus oli tunda, et sügis on käes. Jahe hakkas, kuid polnud miskit teha ja tuli edasi tulla. Koju jõudes teatas Gregor, et ma lubasin juba üks päev, et annan talle rattaga sõidu jaoks kindad. Loomulikult läks mul see vahepeal meelest ja ma lubasin kindad välja otsida. Mõlemad lapsed arvasid, et nad tahavad homme kooli minnes sallid kaela panna. Kes neid keelata saab. Ju hakkas neil samuti jahe, kuigi nad ei tunnistanud seda. Jõudsime meie vaevalt tuppa tulla ja õppima hakata, kui Peeter jõudis ka koju. Ülemus oli talle öelnud homme ütlen, et ma pean kellegiga rääkima jne. Peeter ei andnud alla, ootas ja sai lõpuks kokkuleppele puhkuse osas. Hetkel saab Peeter 3 nädalat ja kuupäev on enam vähem paigas. Üks probleem peaaegu lahendatud. Lapsed tegid koolitöid ja Marlen nagu ikka niheles toolil ja sügas pead. Huvitav oli see, et täna sügas ta tihedamalt pead, kui muidu. Peeter küsis ta käest kas sul on täid peas, mille peale Marlen ei vastanud midagi. Lõpuks võttis Peeter Marleni pea vaatluse alla ja ilmnes, et seal elu käib. Ühesõnaga Marlenil on täid. Võttis sõnatuks see teadmine, kuid tuli tegutsema hakata. Kell oli küll palju, aga ma lootsin, et linnas on apteegid lahti ja nii ma sinna läksin. Apteek oli lahti ja terve riiul oli erinevaid rohtusid täis. Küsisin, millised on parimad ja sain kaks erinevat rohtu. Üks tuleb pähe määrida ja lasta veerand tundi seista. See peaks täis nö liikumisvõimetuks tegema. Seejärel tuleb pea pesta ja järgmine kreem pähe panna. Ka sellel tuleb seista lasta ja seejärel tuleb kammima hakata, karbis oli kaasas 2 kammi. Kogu protsessi tuleb nädala pärast korrata. Peeter sai endale ülesandeks Marleni täidega võitlusse asuda. Mina hoitsin igaks juhuks eemale, kuna mina neid saada ei taha. Mul on endale need samad asjad olnud ja minu jaoks oli nende eemaldamine paras põrgu. Esiteks ei olnud tollel ajal sellised vahendeid saada. Teiseks olid mul pikad ja paksud juuksed ja see pidev kammimine oli valus ja tüütu. Igatahes sai Peeter täitõrjega väga hästi hakkama ja loodetavasti on probleem sellega lahenenud. Kuid eks me hoiame silmapeale ja kasutame abivahendeid vastavalt vajadusele. Enne linna minekut panin riisi keema ja ütlesin 2 korda vähemalt, et ca veerand tunni pärast tuleb riisile külm vesi peale panna. Jõudsin mina tund hiljem koju tagasi ja mida mina näen. Riis on pliidi peal ja jätkuvalt keeb. Vot see ajas ikka pahaseks küll, krt ma ju ütlesin. Õnneks sain poti puhtaks ja alles jäänud riis kõlbas süüa. Peeter sai teada, et hommikul läheb ta enda autoga konna, mis on täielik ime. Oma autoga ei ole Peeter juba mitu nädalat sõita saanud. Niisiis saab hommikul jälle vara äragata ja loodetavasti on mul nii palju moistest peas, et normaalsel ajal magama minna.