29.09.2014

Hommikul ei olnud kuskil näha Gregorit oma tavalise küsimusega ja nii me saime kellani magada. Välja jõudes nägin ma midagi mida ma nähe ei oleks tahtnud. Esimest korda sellel sügisel oli väljas udu???, mis peagi ära kadus. Ma mõlten õudusega selle peale, et varsti tuleb talv ja siis on jälle udu. Peeter magas ja mina otsustasin rattaga sõitma minna. Mõtlesin nagu ikka, et teen väikse ringi. Nagu ikka sõitsin ma edasi ja edasi ja nii see ring pikaks venis. Koju jõudes oli jalad väsinud, kuid enesetunne oli hea. Kui väljaarvata see, et mul on natukene nohu ja vahepeal ajab köhima. Kodus tuli nagu ikka kõik tavalised toimetused ära teha ja, siis lastele järgi minna. Midagi positiivset oli ka tänases hommikupoolikus. Lastele kooli järgi tuli minna peaaegu tund aega hiljem, kui muidu. Nimelt jäävad lapsed kooli ja neil on nö järeleaitamise tunnid. Seal olid nad lugemist ja kirjutamist harjutanud. Miks neid tuned eelmine aasta ei olnud või, miks nad üldse on seda ma ei tea. Tean vaid seda, et mõlema lapse klassist käib sinna veel lapsi ja samuti teistest klassidest. Ma arvan, et nendes tundides on võimalik õpetajalt abipaluda, kui millestki aru ei saa. Lõuna läks kiirelt mööda, kuna peagi pidid lapsed kooli tagasi minema. Peeter läks peale neid tööle ja ta läheb Madriidi. Enne peab ta koorma peale võtma, kui saab sõitma hakata. Peale kooli olime nagu ikka õues ja tuppa tulles oli aega õppima hakata. See muidugi ei läinud nii lihtsalt nagu oleks tahtnud. Marleniga tekkisid meil lahkhelid ja ta ei teinud ülesannet nii nagu vaja oli. Marlen ise ütles, et peab nii tegema ja kogu lugu. Ma juba ootan, millal õpetaja mind vestlusele kutsub ja küsib miks on kodusedtööd valesti tehtud. Peeter sai lõpuks koorma peale ja tegi avastuse, et ta unustas turvasaapd oma autosse. See omakord tähendab seda, et homme saab jama, kui palju olema. Peetril on üks koht mahaanda, kus nõutakse saapaid, vesti, kiivrit, prille jne. Kuidas tal seal homme läheb saame juba homme teada.