18.10.2014

Ma ei mäletagi enam, millal ma nii vara pidin ärkama. Nagu ikka tuli söök ja kohvi valmis teha ja Peeter üles äratada. Vahepeal oli vaja mul eilsest järgi jäänud kooki süüa ja see ei olnud üldse hea mõte. Tühja kõhu peale magusta süüa ei ole lihtsalt maole hea. Peeter läks tööle ja mina magama tagasi. Lõpuks tõusid lapsed ülesse ja mina koos nendega, et teha enne Peetri tulekut vajalikud asjad ära. Keskpäevaks olid lastel kodusedtööd tehtud ja seda ilma suurema vingumiseta. Marlen võttis hiljem raamatu kätte ja luges. Vahepeal käisime õues mängukal päikse käes ennast soendamas. Kui vesi hakkas otsa saama ja palav hakkas, siis tulime tuppa ja hakkasime filmi vaatama. Seda me kaua teha ei saanud, sest Peeter jõudis koju. Konnas käidud, esmaspäevaks osa koormat peale laetud ja nüüd võib nädalavahetust nautida. Kõigepealt oli vaja poes ära käia, kuigi selle koha oleks vahele jätnud ja hoopis rataga sõitma läinud. Kuid homme onnagu ikka poed kinni ja osad toiudained olid otsas. Nagu ikka laupäeva õhtul nii ka täna olid riiulid, kapid tühjad. Seega kõiki asju, mida ma tahtsin me ei saanudki. Kuid pole hullu, saame ilma ka hakkama. Koju tagasi jõudes hakkas väljas pimedaks minema ja seega rattaga sõit jäi ära. Ei meeldi mulle, et õhtuti läheb nii vara (ca 8 hetkel) pimedaks. Veel hullem saab olema peale kella keeramist, siis on õhtul varakult pime. Kuidagi kiirelt on see pimeaeg kätte jõudnud. Varsti istume õhtute kaupa toas, sest väljas on pime, külm ja kedagi ei ole.