14.10.2014

Seekord ei peame me poolest ööst sõitma hakkama. Arsti aeg on lõunaks pandud ja nii meil ei olnud hommikul eriti kiiret. Vähemalt alguses. Mingi hetk vaatasin ma kella ja mulle tundus, et me ei jõua õigeks ajaks, kui kohe minema ei hakka. Nagu ikka tuli vaadata, et kõik saaks riidesse, lapsed paneks normaalsed riided jne. Ei ole kerge see väljaminek, eriti veel suurde linna. Olime peaaegu bartsus, kui üks mootorrattas lihtsalt keeras meile ette. Peeter jõudis pidurdada ja tänu sellele jäi õnnetus olemata. Peeter andis signaali ja juht ei teinud sellest väljagi. Juht ei vaadanud isegi peeglisse ja kihutas minema. Natukene maad hiljem nägime teda uuesti, aga meil temaga enam kokkupuudet ei olnud. Ise võid ju sõita korralikult, kuid siis tuleb keegi, keda miski ei huvita ja keerab lihtsalt tuimalt ette. Haigla juurde jõudes ilmnes, et parkimiskohtadega on probleem. Lõpuks saime auto pargitud ja ilmnes, et tegemist on kallima parklaga, kui see kus me eelmine kord parkisime. Järgmiseks huvitavaks teemaks oli see, et kuhu me üldse minema peame. Mulle meenus, et ma olin ühes kohas infot näinud ja sinna me läksime. Kaasas oli meil paber, mis koju saadeti ja seal peal oli vastuvõtu päev, aeg ja arsti nimi. Infost seletati kuhu me minema peame ja me jõudsime õigesse kohta. Siin arsti juurde minnes saab ise ennast registreerida. Selleks võetakse nö haigekassa kaart ja seina peal olev masin loeb sealt triipkoodi. Seejärel tuleb ekraani peale kiri ja seal on kirjas, kuhu ruumi tuleb minna. Lihtne ja loogiline…vist. Meile andis samamoodi numbri, aga me ei leidnud vastavat kohta ülesse. Õnneks on olemas ka tavaline registratuur ja läksime sinna. Seal öeldi meile uuesti sama number ja näidati kus see asub. Nüüd me leidsime koha ülesse. Enne ei leidnud me kuna numbri ees olid tähed, aga uste peal neid ei ole. Ma arvan, et need tähe näitavad äkki osakoda või midagi sellist. Igatahes ei teadnud me ka seda, et ukse taga ootamisest ei ole mingit kasu. Keegi ei tee sinust välja ja kabinetti ei kutsuta. Natukene eemal oli ootesaal ja õed käisid sealt inimesi kutsumas. Isenesest täitsa hea süsteem, vähemalt keegi ei trügi ette ja saad enam vähem oma kellaajal. Meie muidugi ei saanud oma ajal ja Peeter koos Marleniga läksid minema, kuna parkimisaeg hakkas läbi saama. Meie Gregoriga saime lõpuks arsti juurde ja kuulasime, mis meile öeldakse. Sellest, mis öeldi ma siin kohal rääkima ei hakka, kes tahab teada võib mulle kirjutada. Enne ära tulekut läksime teise majja, kus sai vereanalüüsi teha. Ma olen erinevaid haiglaid erinevates riikides näinud, aga sellist verevõttu “kabinetti” nägin esimest korda. Kõigepealt võeti saatekiri ja lasti välja kleepsud, mis käivad analüüsipudeli peale. Seejärel võisime me edasi minna, meid ootas ees ruum, mis oli remonditud. Suurimaks üllatuseks oli see, et olid tehtud boksid, st inimesed saavad analüüse anda privaatselt. Lastele oli ruumi lõppu tehtud kõigepealt mängunurk ja seejärl eraldi boks, kus verd võeti. Igatahes mina olin meeldivalt üllatunud nähes sellist süsteemi ja mulle see meeldis. Tavaliselt, kui lähed kuhugile verd andma, siis uksed on lahti ja kõik, kes mööda lähevad vaatavad. Peamine ülesanne oli seega täidetud ja võis edasi liikuda. Me oleme juba mõndaaega tahtnud ühte spordikaupu müüvasse poodi minna. Tegemist ei ole tavalise poe, vaid outletiga. Me oleme seal korra käinud ja tahtsime sinna tagasi minna. Kohale me lõpuks jõudsime. Saime Gregorile talveks saapad, dressid, fliisi, Marlenile fliisi ja tossud. Osta oleks võinud sealt veel, aga poed ei kao kuhugile ja liiga palju asju ei ole mõtet kokku osta. Need asjad, mis me lastele ostsime olid vajalikud ja asjad olid enam vähem 70 % allahinnatud. Kui me lastele rääksime, et lähme barstu, siis Marlen hakkas vinguma, et tema ei tule. Tema tahab kooli minna ja me võiksime ta sellel päeval pikapäevarühma panna. Hetk hiljem arvas ta, et ta on nõus tulema, kui saab ees istuda. Kuid, siis tuli tal veel parem mõte, kui me mcdonaldisse lähme, siis ta tuleb kaasa. Mis, siis ikka eks me võime sinna minna ja järgmiseks seda me ka tegime. Ei ole vaja hakata moraali lugema, kui ebatervisklik on sellises kohas somas käia. Mõned korrad aastas võib ju lastel hea päev olla ja sellest ei juhtu midagi. Nendele toit maitses ja uued mänguasjad said ka mõlemad. Käisime veel poest läbi ja oligi aeg kodupoole asuda. Mida kaugemale linnast, seda paremaks tunne läks, kuidagi rahulikum oli. Suur linna on täis autosid, inimesi, kõik kiirustavad kuhugile. Ei ole võimalik nö omas rütmis kulgeda. Igatahes oli hea koju tagasi jõuda. Marlen lõpetas oma kodusedtööd ära ja peagi oli aeg magama minna, sest pikk päev oli selja taga.