09.10.2014

Ma ei tea miks, aga Gregor oli jälle liiga vara üleval ja seetähendas, et teised koos temaga. Mina panin pesumasina tööle ja nemad hakkasid minu meeldetuletamise peale sööma. Muidu istusid nad diivani peale ja rääksid juttu. Küsisin kas neil on täna vaba päeva, et nad niisama istuda. Marleni jalg on jätkuvalt haige ja nii tema lonkamise saatel kooli läksime. Meie Peetriga läksime ratastega sõitma, sest korraldust tööle minna ei ole jätkuvalt tulnud. Peeter ütles, et paljud juhid pidid praegu üldse puhkusel olema, kuna tööd on vähe. Poole tee peal tegi Peeter avastuse, et tal on okas rehvis ja rehv katki. Loomulikult seisime me sellise koha peal, kus ei olnud ühtegi puud, mille alla varju minna. Päike säras taevas ja palav oli. Seega ütles Peeter, et sõidame tagasi, kuni leiame varju või rehv enam ei pea. Natuke maad hiljem võttis Peeter pumba ja pumpas rehvi õhku juurde, et kaugemale jõuda. Uskumatul kombel jõudsime koju ja ei pidanudki tee peal remondiga tegelema. Kodus leidis Peeter kas 4 või 5 okast esirehvist ja taga oli neid paar tükki. Rehvid remonditud ja rattas jäi järgmist korda ootama.’ Mina tõin lapsed koolist ära ja koos sõbranna ja tema lapsega tegime väikese jalutuskäigu. Lapsed tahtsid kanali äärde minna, et vaadata kas vesi on tagasi. Lisaks tahtis Gregor õele näidata, et ta nägi kanalis telefoni. Vett jätkuvalt ei olnud ja telefon nähtud läksime mängukale. Lõpuks oli aeg nii kaugele, et jalutasime kodupoole tagasi, kui nägin, et Peeter on ka välja jõudnud. Ta ise ütles, et otsis meid küla pealt, aga kuidagi ei leidnud. Ju me käisime erinevaid tänavaid pidi. Peale kooli jäime jälle välja ja peagi teatas Peeter, et ta peab tööle minema. Kuskilt tuleb koorem peale võtta ja konna minna. Ütlesin lastele, et ma pean korraks koju minema ja tulen varsti tagasi. Kodus arutasime Peetriga, et ma peaks ta tööle viima, juhul, kui Marleni jalg läheb hullemaks saaksin arsti juurde minna. Mõeldud-tehtud. Tee peal lootsin, et lapsed vahepeal koju ei lähe ja ei avasta, et me oleme ära läinud. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõudsin olid nemad mänguhoos, ju siis oli kõik hästi. Õhtul oli vaja kodusedtööd teha ja need läksid suhtelist kergelt. Marlenil tegi matemaatikas ühe ülesande valesti, aga saime selle parandatud ilma kisata. Kogu probleem oli selles, et ta ei lugenud korralikult ülesannet läbi. Kui ma kontrollima hakkasin, siis ütles ta et see on õieti tehtud. Mina lugesin talle ette ja ütlesin, et mina saan teisti aru. Lugesime ülesannet ja lõpuks sai Marlen ise ka aru, et ta tegi valesti. Kirsiks tordil oli mõlema jaoks lugemine ja peale seda said nad multikaid vaadata. Marlen juba päeval küsis, kui ta ilusti ära õpib kas ta saab arvutit. Kuid õhtul tahtsid nad hoopis multikaid. Peeter ütles, et laadima minnes küsis ta kuhu ta peab parkima. Selle peale oli tõstukijuht talle hakanud õpetama, kuidas sõita, kuid kuhu ei öelnud. Peetril sai lõpuks hing täis ja ta ütles talle kõik, mis ta temast arvab (eesti keeles). Peale seda sai ta teada kuhu tuleb parkida ja hiljem arvas tõstukijuht, et oleme sõbrad edasi. Nüüd on Peetril vaja konna jõuda ja see võtab kolm tunnikest aega. Hommikul annab ta koorma maha ja, tuleb meie riiki tagasi. Siit saab ta uue koorma ja kas ta läheb sellega baasi või hoopis Madriidi saame homme teada. Enne magama minekut tegin Marleni jalale kompressi ja loodetavasti on tal homme parem.