08.10.2014

Lapsed läksid kooli ja meie Peetriga linna. Eelmine aasta, kui Marlen hakkas rütmikas käima, siis andis sõbranna talle selle jaoks mõeldud sussid. Ma ei tea kuidas nende nimi on, aga nad käivad varba otsa ja kannad taha käivad kummid. Nüüd hakkas sõbranna rütmikas käima ja küsis kas me saaksime/võiksime talle sussid osta. Seega läksime me neid susse täna ostma. Ma teatsin kus kohast ma nad poest leian ja suundusin vastavasse osakonda. Kuid vahepeal on poes tehtud umber korraldusi ja riiul on kuhugile ära viidud. Väga tore. Tegime mitu tiiru poe peal ja mõtlesime, kuidas müüjalt küsida. Küsida ei oleks ju midagi, kui teaks kuidas nende asjade nimi on. Võtsin lõpuks balletisussid ja läksin müüja juurde ja näitasin, et mul vaja poole väiksema varbaosaga. Selle peale ütles müüja nende nime ja ütles, et neil on hetkel otsas. Kuid ta soovitas minna teise poodi ja sinna me ka läksime. Teises poes oli terve riiul neid täis ja ostsime ühed ära. Koju tagasi jõudes läksime kanali juurde vaatama, kas kalu on näha. Kalu oli veel, kuid vesi oli suhteliselt madal ja suuremad kalad olid poolenisti kuiva. Ei läinud kaua mööda, kui tuli terve kolonn autosid. Nendest tulid inimesed välja ja kõigil olid kalamehepüksid jalas. Tegime järelduse, et nad tulid kalale, kuid siis jäi meile veel miskit silma. Kõigil olid neoonvestid seljas ja kiivrid peas. Tegemist ei olnud tavaliste kalameestega vaid mingi ametkonnaga, kes tuli kalu päästma. Ühe auto kastis oli suur tünn, kus oli vesi sees. Lisaks olid neil kastid, võrgud ja ma ei teagi, mis asjad veel kõik. Läksid nemad kanalisse ja kalapüük algas. Tõenäoliselt peaks kalad minema jõkke, kuid kes teab kelle lauale nad tegelikult lähevad. Enne kooli minekut tegeles Marlen rumalustega ja ta jalg sai kannatada. Võiks öelda, et kui laps ripub kohas, kus see ei ole lubatud, siis juhtuvad õnnetused. Nimelt kukus üks asi alla ja Marleni jalg sai löögi. Loodetavasti on luud-kondid terved, sest jalga liigutada ta sai. Peale kooli olime õues, kuni Marlen läks trenni. Kuidas ta kaasa saab teha ei tea, aga eks ta ütleb õpetajale, kui valus on. Meie poistega jalutasime väljas ringi ja nautisime ilusat ilma. Marlenile kirjutas õpetaja päevikusse, et ta peab igapäev lugemist harjutama. Täna nad käisid raamatukogus ja Marlenil on uus raamat mida lugeda. Kui vingumine väljaarvata, siis sai Marlen oma ülesandega suhteliselt hästi hakkama.