28.09.2014

Eile läks päev pikaks ja Gregor magas normaalse ajani. Tegin hommikuks pannkooke ja peale seda oli aeg õppima hakata. Lapsed arvasid küll, et me peame turule minema, kuid me ütlesime, et neil on õppimata ja ei lähe. Lisaks lähme me Gregoriga pärast sünnipäevale ja enne on vaja asjad ära teha. Gregor sai enam vähem normaalselt ja ilma viginata tehtud. Marlenil oli vaja raamatust mõned lehed lugeda ja seejärel töövihikus olevatele küsimustele vastata. Töövihikus oli vaja veel ülesandeid teha ja lisaks oli veel üks paber ülesannetega. Midagi tegi Marlen ära ja, siis istus lihtsalt ja ei teinud midagi. Või õigemini, meie küsimise peale, miks ta ei tea tuli vastus, et ta ei oska ja keegi ei aita teda. Ometi istusime me teiselpool lauda ja olime valmis teda aitama. Keda me oleks pidanud aitama või kuidas, kui abi ei küsitud. Mina arvasin, et on parasaeg minna ratastega sõitma, mille peale Marlen tuli abi paluma. Seletasin talle, mida tuleb teha ja ta hakkas tegema. Gregori ratast välja tõstes ilmnes, et sellel on rehv tühi ja kõigepealt tuli Peetril remondiga tegelema hakata. Marlen sai seni ülesandeid teha, kuigi osa läks valesti ja kiirelt kirjutamine ei tähendanud midagi head. Marlen peab pärast hakkama vigu parandama ja uuesti kirjutama. Välja jõudes tuli paar piiska vihma, aga me ei lasknud ennast sellest segada. Sõitsime kõrval külla ja sealt tagasi tulles hakkas sadama. Kuskilt tuli tuul ka ja kodutee oli oi kui pikk. Lapsed küsisid tee peal kas nad saavad kodus kuuma kakaod, ikka saavad. Meie Gregoriga läksime sünnipäevale, teele tundmatusse. Me vaatasime kaardi pealt kus see koht asub ja lisaks saatis lapse ema kõigile kordinaadid. Peeter pani need gepsu ja selle järgi näitas õige koha ja me peaks ilma probleemideta kohale jõudma. Külla jõudes vaatasin, et minu ees sõidab ühe meie küla lapse vanema auto ja mõtlesin tema järgi minna. Kuid tema jäi teeääres seisma ja mina sõitsin temast mööda, et ise kohale minna. Seejärel tuli ta mulle järgi ja nii me koos kohale jõudsime. Ühes kohas jätsin ma ära keeramata, kuna mulle tundus, et see on vale koht. Sõitsin natukene edasi ja keerasin otsa ringi. Tagasi jõudes läksin sinna tänavasse ja peagi olime õiges kohas kohal. Minu käest küsiti, mille järgi ma oskasin kohale tulla. Teised vanemad ütlesid, et nemad ei oleks osanud sinna sõita. Ütlesin neile, et mina tulin gepsu järgi ja nad olid selle peale üllatunud. Osadel külalistel käidi teeääres vastas, kuna nad ei osanud tulla, osasid juhendati telefoni teel. Koht ise jääb külast välja. Maja jäi nö kõrgemale ja sealt avanes ühtepidi vaatepilt põldudele ja teistpidi olid mäed. Mäed ei olnud väga kõrged ja ilusa ilmaga võib sealt ilus vaade avaneda. Paraku sadas päeval vihma ja seega olid kõik kohad märjad. Mina arvasin, et sünnipäevale on kutsutud klassikaaslased, kuid peagi sain aru, et nii see ei ole. Autosid muudkui tuli ja ilmnes, et kutsutud on ka sugulased-tuttavad, rahvast oli päris palju. Kõik kogunesid ühte ruumi ja hakkasid üksteise võidu rääkima. Ma sain selle lärmi peale peavalu. Õnneks sai majast välja minna ja seal oli juba vaiksem ja õhku rohkem. Palju vanemad tulid välja ja peagi jooksid lapsed õues ringi. Kui õue pealt lapsed ära kadusid, siis avastin ma, et nad on mägedes jooksmas. Ei maksa vist mainidagi, et jalad olid põlvini märjad ja valged tossud olid märkamatult värvi muutnud. Osad lapsed suutsid kukkud ja püksid-pluusid olid porised, mis peamine neil oli lõbus. Tort toodi lauale ja küünlad puhuti ära, kuid lapsed ei teinud tordist väljagi. Tema hakkas koos emaga lastele komme jagama. Kõikidele lastele oli tehtud väike kommipakk ja nimetäht oli sinna peale kleebitud. Võtsin endale ja Gregorile torti ja jõudsin järeldusele, et viin enda tüki Marlenile. Sünnipäevalapse ema ütles mulle, et ta paneb Marlenile ja Peetrile kooki kaasa, kuna nad ei tulnud. Siin on kombeks see, kui on pidu, siis on terve perekond kutsutud. Lõpuks läks väljas pimedaks ja oli aeg koju pesema ja magama tulla.