25.09.2014

Üle mitme päeva ärkasime äratuskella peale. Nagu ikka võtsid lapsed endile helbeid ja piima ja hakkasid sööma. Mina panin kooli jaoks söögid-joogid kaasa. Ja, siis vaatasin, et Marlen vaatab niisama ringi ja ei söö. Minu küsimise peale teatas ta, et talle need helbed ei maitse ja üldse Gregor valis need poest. Uskumatu. Meil on enne ka olnud nö mitte meeldiva toidu probleeme ja seega oleme me sellel teemal rääkinud. Meie arvamus on see, kui ei meeldi ära söö. Ütlesin seda Marlenile ja tuletasin talle meelde, et ta ise pani endale toidu ja keegi ei käskinud tal mitte sobivaid helbeid valida. Kuna see oli tema vaba valik, siis tuleb taldrik tühjaks süüa. Sellele järgnes vingumine, tegi kohe päeva ilusaks. Igatahes osa jäi tal söömata, hambaid ei olnud aega pesta, kuna muidu poleks kooli jõudnud. Kooli jõudes ilmnes, et Marleni klass on juba ülesse läinud ja nii ta trepist ülesse läks. Gregoril läks hästi, õpetaja ei olnud veel tulnud. Peeter ei ole jätkuvalt korraldusi saanud ja nii me vaikse hommiku veetsime. Lõuna ajal olime lastega väljas ja nautisime ilusat ilma. Hommikud on juba jahedad, aga päeval, kui päike välja tuleb on soe. Õhtul läksime nagu ikka mängukale, ei midagi uut. Peeter sai teada, et hommikul tuleb konna minna. Lastel oli vaja õppima hakata ja nii me koju tulime. Mina toimetasin köögis ja Peeter tegeles lastega. Nagu arvata oli ei läinud see kergelt, sest Gregor pidas vajalikuks vinguda. Tegime lastele selgeks, et nüüd hakkab meil uus kord. Meie ei hakka neile enam õppimisega peale käia, vaid nad peavad ise arusaama, et see tuleb ära teha. Meie aitame neid, kui nad küsivad abi. Õppimine on nende töö ja nad peavad sellest arusaama, mida kiiremini seda parem. Nagu näha on, siis igapäevane peale käimine ei ole erilist tulemust andnud. Pigem tekitame me sellega endale suurema närvipinge. Kas see meetod toimima hakkab ei tea veel, kuid eks aeg näitab.